(7. põlvkond)
Juhan Jürgenson sündis 14. märtsil 1859.a. Kudina vallas Arukülas, Ärma talus. Ta oli Jaani ja Ann’i pere noorim, üheksas laps. Oswald’i Esivanemad I osas on ära toodud kaheksa lapse nimed ja andmed kuid hiljem õnnestus tuvastada veel üks poeg. See 12.12.1841.a. sündinud poeg sai sünnimeetrikasse kantud kui Ado Maddise Jaan’i poeg Karel. Kirikutähel, millega Jaan Maarja – Magdaleena kiriku alt Palamuse kiriku alla siirdus, on aga mitmete läbikriipsutuste järel võimalik välja lugeda tema nimeks Kustas. Miks nende hiljem lisatud kolme Jaani lapse hulgas ei ole vahepealset Gustawit, ei oska arvata. Mingile segadusele viitavad ka sünnikuupäevad. Leitud Kareli ja Gustaw’i sünnidaatumite vahe on liig lühike! Esimene poeg, samuti Juhan, oli noorelt surnud ja nii saidki kõik Jaani lapsed kantud raamatusse juba Palamuse kiriku järgi.
Toonaste tavade kohaselt võidi surnud lapse nimi hiljem taas kasutusele võtta ja nii saigi vanavanaisa, kes pere viimase, üheksanda lapsena sündis, endale nimeks samuti Juhan. Kuis kõneldud, siis pere elas sellel ajal Arukülas, või nagu seda ka nimetati – Väike Arukülas, Ärma talus, kus noor Juhan ka oma lapsepõlve mööda saatis.
Noore mehena, hakkas ta ametit õppima oma üksteist aastat vanemalt vennalt Kristjanilt. Vend oli ametilt veskite ehitaja ja nii sai ka Juhanist puusepp. Hiljem pidas vend Kristjan lisaks veskite ehitamisele ka möldri ametit. Aastatel 1884 – 1887 oli ta Saaremõisa uues kivist tuuleveskis möldriks. Samas veskis, kus oli vahetult peale selle valmimist, aastal 1855, aastajagu möldri ametit pidanud Juhani tulevase naise vanaisa Friedrich Willhelm Kymmenthal ja viimase surma järel mõne aasta jagu tema poeg ja Juhani äi Johan Friedrich Kymmenthal.
Minu isa, Aksel Jürgenson, teadis kõneleda, et Juhan olla oma elu jooksul ehitanud 22 tuuleveskit ja 18 vesiveskit, st ehitanud nende puust veovärgid. Kas need numbrid just sellised olid on täna raske kontrollida. Võib oletada, et Juhan veskite ehitamisega jänni ei jäänud ja nii oli tal 1886.a. sedavõrd raha kogutud, et ka naisevõtule mõtlema võis hakata. Noorima pojana pidi ta arvestama asjaoluga, et varem või hiljem tal isatalust Ärmalt lahkuda tuleb. Kombe kohaselt jäi vähegi asiste meeste korral isatalu reeglina ikka vanimale pojale, seega Gustavile. Ise oli Juhan selleks ajaks juba 27 aastane mees.
Kaasat ei tulnud Juhanil kaugelt otsida. Naabruses, Mällo talus, elasid noorikud õed, kelledest Juhan vanuselt teise, 1866.a. 15. juulil sündinud Emilie Kymmenthali ka kosida võttis.
31. mail 1886.a. esinesidki 27-aastane Juhan ja 20-aastane Emilie koos Palamuse kirikuõpetaja Burchard Sielmann’i (õpetaja aastatel 1876 – 1909) ees. Asjaolude tõttu, milliseid on täna raske teada, toimus Juhani ja Emilie laulatuse kantslist maha kuulutamine vaid ühel korral, 2. juunil 1886.a.. Teine ja kolmas maha kuulutamine toimusid juba koos laulatusega ja kirikuraamatu järgi samal päeval, 8. juunil, mil Palamuse kirikus Juhan Jürgenson ja Emilie Kymmenthal paari pandi.
Kas oli kiire maha kuulutamine seotud kuidagi Veski talu omandamise protsessiga või millegi muuga, ei ole teada. Kirikuseaduse ja selle 1905. aasta täienduse järgi võis teise ja kolmanda maha kuulutamise erakorralistel puhkudel teha ühel ja samal pühapäeval. Seda ühe või teise asjaosalise raske haigestumise või peigmehe tungiva vajaduse puhul pikemaks ärireisiks või tema osalemiseks sõjakäigul, mille korral piisas ka ühest maha kuulutamisest. Kõne alla võis tulla ka sõjaväkke minek või peagi ilmale tulev laps. Viimaseid kahte juhtu Juhani ja Emilie puhul ei ole suutnud tuvastada. Erakorraliste puhkude erakorralisuse üle pidi igal konkreetsel juhul otsustama aga konsistoorium.
Adam Rätsep, Juhani vanema õe Mina mees, allkirjastas 23. aprillil 1873.a. lepingu, mille järgi ta omandas Kudina mõisa maadest talu Veski 40 väljaostmise õiguse. Mina ja Adam asusid Veski tallu elama ning vastavalt lepingule hakkasid talu eest regulaarselt tasudes seda välja ostma. Talu väljaostuhinnaks oli toonastes hindades 2200 rubla, mille kohta maksetingimused lepingus ka paika said pandud. Makseraamatu järgi toimus maksmine iga aasta kahes osas – vastavalt aprillis ja oktoobris.
Miks Adamil ja Minal asjad ei sujunud on raske oletada. Igatahes võib makseraamatu järgi aru saada, et neil hakkasid maksed viibima ja näiteks 1883.a. oktoobrikuu maksest, mis oli kokku 46 Rbl ja 25 kop, maksis Adam Rätsep ära vaid 40 rbl.. 1884.a. aprillis tuli aga maksta juba järgmine osamakse. Adam suutis tasuda 1884.a. märtsis küll eelmisest maksest puuduoleva 6 rbl 25 kop ja aprillikuu maksest 49 Rbl ja 79 kop tasus ta taaskord vaid 35 rbl ja 54 kop.
1885.a. 8. novembril on Kudinal, Kogukonna Kohtu kaudu Adam Rätsepalt välja mõistetud 50 rubla viivises olevaid protsente. 28. jaanuaril 1886.a. on sama kohtu poolt temalt sisse nõutud taaskord 47 rubla ja 30 kopikat.
Tõenäoliselt hakkas Adam Rätsep juba enne teist kohtuotsust otsima lahendust kuidas talu väljaostmise kohustusest vabaneda ja ilmselt jõudis ta mingil ajal selle küsimusega naise noorema venna Juhani jutule. Juhan oli selleks ajaks 27 aastane noormees. Tal oli veskite ehitamisega kogunenud ilmselt piisavalt kapitali ning tal võis siis juba ka olla plaan pere luua ning oma kodu asutada. Olid need asjad siis kuidas olid, igatahes Juhan sai õemehega kaubale ning kaks päeva enne teist kohtuotsust, st 26. jaanuaril 1886.a. vastav leping Veski talu nr 40 väljaostuõiguse ülemineku kohta, meeste vahel ka allkirjad sai. Selle lepingu kohaselt maksis Juhan Adam’ale kokku 500 rubla. Huvitav oli aga selle raha nö väljamaksmine. Nimelt jäi 100 rubla Juhani kätte kuni Adama poeg Gustaw naisevõtu ealiseks saab ja 400 rubla jäi ka Juhani kätte, mida siis vastavalt Adama enda juhatusele sai kasutada „tarviliku kraami eest maksmiseks“. Samas andis Juhan talu maast Adamale ja tema naisele nende eluajaks kasutada ühes tükis maatüki. Seda, kus Adama elamine asus, tuntakse tänini kui Adama kinku ja hoolikal vaatamisel on seal ka maja vundamenti aimata ning vundamendi kivegi näha.
Vanalell Oswald kirjutab oma perekonnaloos Esiwanemad I, et Juhan ostis Veski talu 1887. aastal. Samas on leping Veski koha väljaostmise ülevõtmiseks Adam Rätsepalt dateeritud 26. jaanuariga 1886.a.. On võimalik, et 1886.a. asja vormistamise järel võttis mõnda aega enne kui õde Mina mehega talust välja kolida sai ja vastu 1886/87 aasta talve ega ka talvel keegi eriti kolimisele ei mõelnud. Nii võiski Juhan Veskile kolida 1887.a. Igatahes lepingu järgi omandas Juhan Veski talu 1886.a. jaanuaris.
Tõenäoliselt 1886.a. jooksul või siis 1887.a. alguses kolisidki siis noored Juhan ja Emilie Veski tallu. Oswald kirjeldab seda, et „Alguses oli elu „Veskil” väga raske olnud. Kuid suure hoole ja tööga on pikapeale loodud ilus jõukas talu”.
Juhani õde Mina ja tema mees Adam, elasid Veski talu maadel peale talu väljaostuõiguse üleandmist Juhanile, rahulikult kuni surmani. Koht Saaremetsas, kus nende elamine asus oli ja on tänaseni tuntud kui Adama kink. Neil oli kokku omakorda kaheksa last, kelledest lähemalt perekonnaloost Esiwanemad I lugeda võib.
Kui maksed Veski talu eest 1886.a. aprillist Juhani osaks said, siis maksedokumentide järgi ei tekkinud tal nendega enam raskusi. Nii sai Veski talu 1918.a. oktoobriks välja ostetud. Viimane makse, millise kohta kviitungki olemas on, tegi Juhan 30. oktoobril 1918.a. ja seda juba saksa markades, tasudes 89 marka ja 05 penni. (vt: http://www.jyrgenson.com/Algleping.html )
Ajal, mil Adam Rätsep ja Mina Veskil elasid, ehitasid nad olemasolevale rehetoale juurde suvise köögi ja ühe tagakambri ning rehealuse. Kui Juhan ja Emilie Veskile asusid, siis esimesed aastad kulusid neil talumajapidamise väljaarendamisele ning uute kambrite osas esialgu rohkem plaani ei peetud.
4. aprillil 1889.a. sündis peresse esimene poeg, kes sai nimeks Ottomar. 28. septembril 1890.a. sündis teine poeg Osvald ja 26. septembril 1897.a. kolmas poeg Hermann. Huvitav on asjaolu, et Ottomari sünnisissekandel kirikuraamatusse on sünnikohaks märgitud Kudina Aruküla. Teistel vendadel aga vaid Kudina. Kas võis olla, et mõnda aega peale talu omandamist Emilie veel isakodus elas, kuniks Juhan Veskil asju korraldas ja elamist ette valmistas? Seda me täna täpsemalt enam teada ei saa, aga sissekannete järgi võib midagi sellist oletada. Ja siis juba kaks järgmist poissi sündisid Veskil.
Kolmanda poja, Hermann’i, sünni järel oli Juhani ja Emilie majapidamine jõudnud sellisele järjele, et võis hakata mõtlema tõsisemalt talu laiendamisele.
Talu laiendamine ja ehitused läksid lahti uue sajandi esimese kümnendi lõpus kui 1907.a. valmis talu lõunaküljes küün ning sissesõidu tee veeres 1909.a. uus sara. Tänaseks on mõlemad hooned kadunud. Vaid sarast on näha vundament kui küünist pole sedagi. Järge ootasid tõsisemad ehitused ja 1914.a. remonditi elumaja, mille käigus ehitati laiemaks olemasolev nn suur köök. Köögi taha rajati eraldi sissekäiguga eraldi toaga elamine pereema Emilie tarvis. Kahjuks ta seda omaette elamisena kunagi kasutada ei saanud. Hiljem elasid seal üürnikud, kes kolisid Veskile peale vanaisa Ottomari surma. Olemasolevale majale ehitati remondi käigus juurde kaks uut kambrit koos nn otsatrepiga, millest aegade jooksul on saanud omamoodi talu sümbol. Seal on tehtud palju pilte meie perekonna liikmetest ja külalistest. Lisaks elumaja kapitaalsele remondile, sai 1914.a. valmis uus ait-tall-laut. Viimase saatusest juba lähemalt järgmistes osades.
Samuti pikendas Juhan elumaja remondi käigus rehealust ning rajas sinna veskiehitamise kogemustest saadud teadmisi kasutades mitmeid hobuajameid, millistega talutöid hõlbustada sai. Seal sai pilpaid raiuda, lina töödelda, reht peksta ja muudki teha. Veovärki ajasid ringi neli hobust ja kogu ajam oli tehtud puust. Uued kambrid ja rehealune said valmis vahetult enne I ilmasõja algust.
Paraku lõigi I ilmasõda kõik talu majandamise plaanid segamini ning uutes kambrites jäi näiteks ka korralik ahi ehitamata. Üks kahest ajutisest ahjust oli enam kui sada aastat kasutuses ja alles 2020.a. sai nn põhjapoolsesse tuppa uus korralik ahi.
Talutööd ja raske elu ei mõjunud Juhani tervisele hästi. Kuidas ja mil moel ta maksahaiguse külge sai, pole teada. Igatahes kahekümnendate aastate alguses oli see tõbi tal küljes ning tervis üha halvenes.
Eesti Vabariigi iseseisvumise ajal oli kodumaadel vaid poeg Hermann. Oswald oli Tallinnas Eesti Fosforiidis kõrges ametis ja Ottomar ametis Peterburis mõisavalitsejana. Oswaldi rännud said rännatud, nainegi võõrsilt kaasa toodud ja nüüd oli ta Tallinnas oma elu sisse seadmas. Poeg Ottomar oli Peterburis endale eestlasest kaasa leidnud, abiellunud ning üks lapski oli juba ilmale sündinud. Neil tuli peale Eesti Vabariigi iseseisvumist opteerimise korras kodumaale naasta ja see toimus tõenäoliselt kusagil aastal 1922 – 1923. Viimane pilt, millel kogu pere koos, pärineb 1924.a. Jõuludest. Kõik vennad, Ottomar naisega, Oswald ja Hermann olid kodus. Pildile said veel Veski perenaine Emilie, Ottomari vanim poeg Osvald, Juhani vend Ludvig Tormast. Pildil on ka veel kaks isikut, kelle kohta senini täpsem informatsioon puudub. Kas tuli keegi Juhani venna Ludvigiga Tormast kaas või olid need keegi naabertalust, jääb tõenäoliselt saladuseks.
1925.a. 8. aprillil kutsus Juhan oma juurde Kudina valla vaestelaste kohtu esimehe Otto Jaani poeg Annuki, et talle oma viimset tahet teada anda ja testament teha. Juures oli tunnistajana ka August Jaani poeg Kool Kudina vallast. Juhan olla olnud nende saabudes küll haiglane kuid täiesti oma mõistuse juures. Varasemalt oli tal testament juba tehtud. Seekordse kohtuniku kutsumise puhul ta esmalt kuulutas oma endise testamendi kehtetuks. Uue testamendi kohaselt lubas Juhan talu Veski 40 ühes liikuva varandusega poegade Ottomari ja Hermanni vahel pooleks jagada. Kolmandale pojale, Oswaldile, lubas ta kakssada tuhat eesti marka, millise Ottomar ja Hermann vastavalt pooleks pidid Oswaldile maksma viie aasta jooksul peale testamendi jõustumist. Ottomar ja Hermann pidid ka Juhani lesele ja poiste emale Emiliele varasemalt tehtud rendilepingu kohaselt kumbki pool normi ülalpidamist elamiseks andma. Niimoodi tagas Juhan naisele kindla äraelamise oludele ja juhtumistele vaatamata.
Selle viimase tahteväljenduse tegi Juhan 8. aprillil 1925.a., seega siis juba oma surmapäeval. Kell pool viis vastu õhtut Juhan Jürgenson oma 66-l eluaastal Veski talus suri. Surma põhjusena on kirikuraamatus märgitud maksahaigus. Oswald kirjutab perekonnaloos Esiwanemad I, et isa Juhan suri kollatõppe.
Juhan maeti 13. aprillil Veskilt Palamuse kalmistu nn vanale poolele. Juhani kalm sai Jürgensonide platsil esimeseks. Kokku on plats nö kaheksakohaline.
Juhani testament avati üks aasta ja üks kuu peale tema surma, 8. mail 1926.a. ja tunnistati kohtuotsusega seaduse jõusse astunuks 24. märtsist 1927.a.
Lisaks Juhani testamendile, sõlmisid tema pojad Ottomar ja Hermann omavahelise lepingu, sätestades kuidas nende vahel talu jagamine aset leiab. Vastav leping allkirjastati 9. jaanuaril 1928.a. ja selles sätestati heina- ja põllumaade jagamine, majade ja hoonete jaotus ning sellega seotud tasaarveldus. Samuti pandi paika ema kasutusse antavad ruumid Veskil. Selleks ajaks juba surnud Adam Rätsepa kasutuses olnud maa jagati samuti vendade vahel. Lepingule andsid lisaks Ottomarile ja Hermannile tunnistajatena allkirjad kolmas vend Oswald ja ema Emilie.
Emilie (Kymmenthal) Jürgenson sündis perekonna teise tütrena 15. juulil 1866.a. Matsimetsavahi kohal, Kudina mõisa lähedal. Perekonnaloos Esiwanemad I toob Oswald Emilie sünnidaatumina 29. juuni (12. juuli ukj), samas kui kirikuraamatuid üle vaadates selgus, et õigeks kuupäevaks vana kalendri järgi on 15. juuli, millise kuupäeva juurde ma ka oma käsitluses jään.
Johan Friedrich Kymmenthal (sünd: 24.05.1830, surn: 14.11.1916), Emilie isa õppis omal ajal oma isalt Friedrich Willhelm’ilt veski pidamist ja möldri ametit. Kui Friedrich Willhelm 1856 aastal suri, olla poeg Johan iseseisvalt Saaremõisa uut kiviveskit pidanud veel ühe aasta. Saaremõisa omanikule, krahvinna Manteuffelile olla noor Johan meeldinud ja nähes tema rasket tööd möldri ametis olla ta kord öelnud: „Kuule Johan, sina oled veel noor (Johan oli siis 18 aastane, KJ), ei jõua veski peal olla – ma annan sulle uue ja parema koha”. Ta saanud Kudina mõisa lähedal Matsimetsal metsavahi koha, kus elas ja töötas järgmised 18 aastat. Tema oli ka viimane perekonna nime Kymmenthal kandja kuivõrd tema lapsed, kõik viis tütart, abielude läbi muud perenimed said või siis lastetuna siit ilmast lahkusid. Mõndagi huvitavat saab lugeda sellest osast, kus kirjeldan naabertalu Veskimäe kujunemist. Et viimane on just Kymmenthalidega samuti seotud, siis on hea siin ka sellele viidata.
Matsimetsal elas Emilie pere ca 1875. aastani, mil tema vanemad Arukülas Mällo talu omandasid ning pere sinna kolis. Neli viiest tütrest oli sündinud juba Matsimetasal, vaid viimane, viies tütar Juuli, sündis Mällol. Paraku jäi tema elu üürikeseks ning ta suri napilt aastavanusena.
Nii elas ka Emilie oma õdede ja vanematega Mällol. Emilie Kymmenthal oli oma aja kohta erakordselt teadmishimuline. Nii sai ta toona maarahvale maksimaalselt kättesaadava hariduse – ta käis läbi küla- ja kihelkonnakooli.
Just Mällol elades sai Emilie tuttavaks naabertalu noorima poja Juhaniga. Tutvus, mis hiljem ühise pere loomiseni viis. Kui naabertalu Juhan 1886.a. õemehelt Adam Rätsepalt Veski talu väljaostu õigused üle võttis, otsustasid noored oma kooselu alustada. Emilie ja Juhan abiellusid Palamuse kirikus 8. juunil 1886.a.. Veski tallu koliti juba ühise perena, et seal oma elu koos jätkata.
Oswald Jürgenson kirjutab perekonnaloos Esiwanemad I:”Siia mahutas ema ühes isaga kõige oma töö ja suure hoolsuse, et endisest lagunenud viletsa põldudega talust luua omale uut ja ilusat kodu, mis neil mitme aasta jooksul ka täiesti korda läks“.
Talutööde kõrvalt tegutses Emilie ka oskusliku ämmaemandana. Just tema on ilmale aidanud kolm Saaressepa poissi, Ado, Juhani ja Pauli. Mihkli olevat ilmale aidanud Hansu Roosi. Emiliel oli komme tema abil ilmavalgust näinud lastele ka oma portreefoto kinkida.
Veskil elas ja töötas Emilie kuni 1925.a. mil tema mees Juhan suri. Lesepõlve veetis Emilie samuti Veskil, mida tema kaks poega Ottomar ja Hermann kahasse pidasid. Hiljem jagati Veski talu kaheks ja sellest eraldati Saaressepa talule ka osa maadest, kuhu Hermann elama asus. Osa Saaressepa maadest ostis Hermann talule lisaks ka naabervallast. Emilie elas Veskil kuni ta 31. oktoobril 1939.a. suri. Ta on maetud Palamuse surnuaiale, oma mehe Juhani kõrvale.