Ennemuiste oli Saaremõisa aladel kaks veskit, tuule- ja vesiveski. Tuuleveski asunud praeguse krahvi surnuaia kohal kõrge mäe otsas Saaremetsas (tänapäeval tuntud ka kui „krahvi kabel“) ja mis nüüd on täiesti metsaga kaetud. 1783.a. pärineb baltisaksa kultuuriloolase Johann (Joachim) Christoph Brotze (12. IX 1742 Görlitz – 16. VIII 1823 Riia) maali, millel kujutas vaadet just jutuks olevale tuuleveskile Saarjärve kaldal tulevase, siis veel metsatu, kabelimäe otsas. Vesiveski asus oja silla kohal järve lähedal metsa veeres. Endise vesiveski tammi või paisu asemele ehitati hiljem sild, kuna aga veskist endast ei ole enam midagi alles. Koht metsa veerel on aga hästi näha ning ka kunagise jõe ja paisjärve asukohta võib looduses märgata.
Friedrich Willhelm Kymmenthal (sünd: 25.03.1804, surn: 28.09.1856), minu vanavanaisa Juhani naise Emilie vanaisa, rentis Saaremõisalt koha jutuks oleva kahe vana veskiga 14 rubla eest aastas. See toimus 1851.a.. Kümnendast hingerevisjonist Saaremõisa kohta saab lugeda, et just sellel aastal kanti Friedrich Willhelm Kymmenthal üle Kaiavere mõisast Saaremõisasse. Hingeloendis on Friedrich Willhelm’i kogu pere kirja pandud osas, kuhu kantakse pearaha- ja nekrutikohustuslik mõisarahvas, seega mõisasulased ja -teenijad, kes krahv Manteuffeli’le kuuluvas Saaremõisas mingit tööd tegid ja võib-olla ka mõisa lähistel elasid. Selliseks töötajaks pidi ka Friedrich Willhelm olema, kes ilmselt Saaremõisa veskeid rendilepingu alusel käitama hakkas. Sellised pered võisid elada mõnes mõisatööliste majas, aga neil võisid olla ka mõisa lähedal omaette väiksemad majapidamised.
Sealtkandi põllud polevat olnud kõige saagirikkamad ja selleks, et elamise otsad kokku saada, tegi Friedrich Willhelm veskite käitamisele lisaks tööd puusepa ja treialina. Enne koha rentimist ja Saaremõisa teenistusse asumist elas pere Maarja-Magdaleena kõrtsis, kus ta kõrtsipidajana mitmed aastad veetis. Just seal elas ta üle ka 1841 – 1843 aasta ikalduse ja 1847. aasta suure nälja ühes Ungari sõja raskustega. Sellest kõigest saab lugeda lähemalt minu vanalelle Oswaldi koostatud Jürgensonide perekonnaloo I osast.
1855. aastal ehitati Saare mõisale Veski talust kirdesse, mäe otsa, uus kivist tuuleveski. Sinna asunud Friedrich Willhelm möldrina oma seniselt kohalt ka tegutsema. Ilmselt oli just Friedrich Willhelm Kymmenthal nn Pekko Veski esimeseks möldriks. Seda tööd ei jagunud talle aga kauaks. 1856 aasta 28. septembril, lühikese haiguse järel, sureb Friedrich Willhelm võrdlemisi noorelt – 52 aasta vanuselt. Ka Maarja – Magdaleena kiriku surmameetrikas on tema ametiks märgitud Saaremõisa mölder. Maetud peaks ta olema Maarja-Magdaleena surnuaeda perekonna platsile. Tõenäoliselt oli just Friedrich Willhelm esimene mees, kes veskitega Jürgensonide suguvõsast tegelema hakkas. Õiguse poolest oli muidugi tegemist meie perekonnaga liitunud haruga, millise perekonna nimi kahjuks ise kaduvikku vajus. Paraku ei olnud see ettevõtmine eriti edukas ja Friedrich Willhelm’le ei antud selleks ka kaua aega.
Mõnda aega pidas Saaremõisa veskis ametit Friedrich Willhelm’i poeg, Johan Friedrich Kymmenthal (sünd: 24.05.1830, surn: 14.11.1916), kes minu vanavanaisa naise ehk siis vanavanaema isa oli. Asudes Saaremõisa on noor Johan omalt isalt Friedrich Willhelm’ilt õppinud veski pidamist ja möldri ametit. Kui isa Friedrich Willhelm 1856 aastal suri, olla poeg Johan iseseisvalt veskit pidanud veel ühe aasta. Saare mõisa omanikule, krahvinna Manteuffelile olla noor Johan meeldinud ja nähes tema rasket tööd möldri ametis olla ta kord öelnud: „Kuule Johan, sina oled veel noor (Johan oli siis 18 aastane, KJ), ei jõua veski peal olla – ma annan sulle uue ja parema koha”. Ta saanud „Matsimetsa” metsavahi koha, Kudina mõisa lähedal, kus ta elas ja töötas järgmised 18 aastat. Tema oli ka viimane perekonna nime Kymmenthal kandja kuivõrd tema lapsed, kõik viis tütart, abielude läbi muud perenimed said või siis lastetuna siit ilmast lahkusid.
Aastatel 1884 – 1887 pidas Saaremõisa uues kivist tuuleveskis möldri ametit hilisema Veski talu peremehe Juhani vanem vend Kristjan. Just Kristjanilt õppis noor Juhan veskite ehitamise ja ilmselt ka käitamise kunsti
Vanalell Oswald kirjutab Jürgensonide perekonnaloo I osas, et peale naise surma 1908.a. oli Johan Friedrich veel mõnda aega Arukülas Mällo talus elanud, aga siis sedavõrd põduraks jäänud, et tütre Emilie juurde Veskile kolis. Siin olevat ta elanud aastast 1914 kuni oma surmani 1916. aastal. Vanalell maalis Johannist Bakuus olles papi peale õlivärvidega pildi, mis tänini Veskil alles. Olevat ta selle maalinud mälu järgi ja mitte modelli abil. Kui sarnane see tegelikkusega on, jääb teadmata. Ise ta oli arvamusel, et sarnasus on igati olemas.
Jürgensonide perekonnaloo I osast saab lugeda, et Johan Friedrich on ka uue Saaremõisa kiviveski ehituse juures olnud (1854/55 aastatel) ja temast on veski külge ka iselaadi „mälestusmärk” jäänud. Nimelt on ta ehitustööde vaheajal ühes teiste poistega ehituse juurde roninud ja selle juures kogemata veski külje ehituse puust šabloonid või märgid paigast ära nihutanud. Seda ei ole meistrid alguses tähelegi pannud ja on nii ehitanud ühe koha rohkem väljapoole, kuid siiski nii vähe, et ümberehitust ei ole ette võetud. See koht olla veel säilinud kui just viimased „parendused“ neid kustutanud ei ole.
Kui tugineda vanalell Oswaldi kirjutatud perekonnaloo I osale, siis veskite ehitamine ei olnud võõras amet ka vanavanaisa Juhani peres. Seda ametit pidas Kristjan Jürgenson (sünd: 16.03.1848, surn: 29.12.1902), Juhani vanem vend ja Jaan ning Ann (sünd: Tomberg) Jürgensoni neljas laps. Just Kristjan õpetas selle ameti selgeks ka oma nooremale vennale Juhanile, minu vanavanaisale. Kristjan töötas ka Saare mõisa veskis möldrina ja sealt läks juba Pälastwere mõisa rentnikuks, Järvamaale, kus suri kopsu haigusesse 56 aasta vanuselt. Nende perekondadest saab ülevaate vanalelle Jürgensonide perekonnaloo I osast, kus perekonnad, lapsed ja muu ära on toodud.
Vanavanaisa Juhan oli veskite ehitusega leiba teeninud ja just nende rahade eest ta ka 1887.a. Veski talu Virtsa külas oma õe mehelt üle võttis, et mõisa käest välja osta. Mäletan lapsepõlvest isa kõnelevat, et vanaisa (minu isale siis – KJ) olla ehitanud 22 tuule- ning 18 vesiveskit. Eks jutt käis tema puhul ilmselt ikka nö veski veovärgi ehitamisest. Kas see nii just oli, on täna raske kontrollida, aga selline mälestus on tema kõneldust jäänud. Kuidas talu omandamine ja muu sealjuures aset leidis, saab lugeda minu koostatud Jürgensonide perekonnaloo II osast, kus vanavanaisa Juhanist ja tema naisest ning perest lähemalt juttu on.
Millal täpselt Kristjan Saaremõisa veskis toimetas ja kes olid ajavahemikul 1857 kuni 1907 seal veel möldriteks, vajab uurimist, aga igatahes 1907. aastal sai Johannes Pekko Saaremõisa kiviveski rendile. Johannes oli aastast 1897 kuni 1907 olnud Kodavere kandis Halliku mõisas kärneriks, kust ta siis Saaremõisa teenistusse tuli. Juba toona aeti asju sarnaselt tänapäevaste toimetamistega, kui rentnik valiti ehk isegi mitme soovija seast. Daatum pärineb muuhulgas Johannese enda avaldustest, mis ta iseseisvunud Eestis põllumajanduse ministeeriumisse saatis. Oma teatises Saadjärve ringkonna riigimaade valitsejale 30. juunist 1925 kirjutas ka Saare vallavanem, et Johannes Pekko on „1907. aastast saadik kasutanud ühes tuuleveskiga ka praegu krundil nr 65 asuvaid hooneid“.
Kui vaadata vanu kaarte, näiteks nn üheverstast aastast 1894 – 1922 (https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline) või ka kaarti EV topo 25T (1923 – 1935) (samas), siis on näha, et kaardile on kantud tuuleveski ja talukoha A-65 hooned kuid hilisemal krundil A-66 asuvaid hooneid peale kiviveski tähise, veel ei ole. Viimased ilmuvad alles kaardile EV topo 200T (1935-1939) (samas). Kui vaadata jutuks olevate hoonete ajalugu ehitusregistrist, siis krundi A-66, nn Lepiku kinnistu elamu, esmase kasutuselevõtu aastaks on seal märgitud 1933.a. (https://ehr.ee/app/w/page?2), krundi A-65 elamule aasta 1900.a. (https://ehr.ee/app/w/page?6). Kiviveski ise olla valminud aastal 1855. See tähendab, et siis kui Johannes Pekko 1907. aastal kiviveski rendile võttis ja seal toimetama hakkas, olid ainukesed majandushooned, mida majapidamiseks kasutada sai, hilisemal krundil A-65. Sellest ka tema hilisem soov, et koos A-65 kohaga talle põlisele rendile ka veski koht A-66 antaks, millist ta algselt tegelikult ka rentis. Paraku Johannes ise suri ja kui vormistati rendileping juba tema pärijatega, siis veski unus. Koht oli endise mõisa tööstushoonena eraldi krunditud ja eks siis juba hilisem koha ostja Karl Kivi seal ka toimetama hakkas (vt allpool).
Müügilepingutest on lugeda, et krunt A-65, mis lõppeks Ilse Kuusikule müüdi, pindalaks oli 19,88 ha ja Karl Kivile müüdud krundi A-66 suuruseks oli 6,64 ha.
26. juulil 1920.a. ilmusid Saaremõisa, omaniku A.E.Manteuffeli esindaja Robert Croon’i juurde Tartumaa riigimaade ülema asemik A.Freiberg, ringkonna valitseja A.Perli ja Saare valla mõisamaade kontroll komisjoni esindaja Rein Waik. Koostati akt nr 111, millega senine omanik andis Põllutööministeeriumile üle kogu võõrandamise alla kuuluva kõlbliku põllumajandusliku inventari (akti koopia lisatud). Selle aktiga anti Eesti Vabariigile üle maad enam kui 4,000 vakamaa ulatuses.
Selles hulgas toodi aktis välja ka erinevate maakasutajate kasutuses olnud maade suurused. Muude maakasutuste hulgas oli seal ka Veskimaa, mida akti kohaselt oli kokku 65,44 vakamaad.
Eesti aladel kasutati kahte erinevat vakamaa suurust, Tallinna ja Riia vakamaa (https://et.wikipedia.org/wiki/Vanade_ja_v%C3%A4hemlevinud_m%C3%B5%C3%B5t%C3%BChikute_loend). Lõuna Eestis (endine Liivimaa) oli käibel Riia vakamaa ja 1 Riia vakamaa = 0,372 hektarit. Seega oleks toonane 65,44 vakamaad olnud võrdne ca 24,34 hektariga. Hilisemate väljamõõtmistega anti kruntidele A-65 ja A-66 ligikaudu sama suuruse – 26,5 hektarit. Erinevus (ca 10%) võib tuleneda kas siis mõõtmise täpsusest või ka hilisemate mõõtmistega tehtud piiride korrektiividest.
Tagapool tuuakse aktis ära ka sellel Veskimaal asunud rajatised, nende mõõtmed ja seisukord. Maal olla akti järgi asunud: puust elumaja (vana, mäda), puust ait (kõva), puust laut ja õlestik (vana, osalt mäda), puust saun (vana, mäda), puust rehi (keskmine) ja ümmargune kivist tuuleveski (vana, osalt lagunenud, läbimõõt 10m ja kõrgus 10,7m). Tänase ehitusregistri andmetel on tema kõrguseks 11,2m ja läbimõõduks 11m. Tuuleveskis asunud inventar hinnati samal päeval, mille kohta samuti sõlmiti inventari hindamise akt.
Kokku võttes. Mõisa ajal ja EV poolt läbi viidud mõisate võõrandamise ajal oli Veskimaa üks majandusüksus, mis võõrandamise järel alles kaheks jagati. Toonase reformi loogika järgi eraldati mõisate põllumaa ja nn tootmise üksused, antud juhul tuuleveski. Miks hiljem neid mõlemaid kohti ei ühendatud ja Johannes Pekko’le ei renditud, kes algselt just tuuleveskiga kohta A-66 ka Saaremõisalt rentis, jääb teadmata. Peale Pekko surma veskikrunt A-66 unus, tema pärijatele renditi vaid A-65 ja veskikoht müüdi 1937.a. Karel Kivile.
Põllutööministeerium annabki Alatskivi valla kodanikule Johannes Joosepi poeg Pekko’le 23. augustil 1922.a. Saare mõisa maast piiratud talu nr 65, kokku 18,20 tiinu, kuue aasta peale rendile, st 1. maist 1922 kuni 30 aprillini 1928. Et 1 tiin võrdus kolme Riia vakamaaga, siis tegi see 54,6 vakamaad ca 20 hektarit. Suuruse järgi otsustades sai Johannes Pekko rendile vaid nn A-65 krundi. Ilmselt oli selleks ajaks tuuleveski osa sellest nn Veskimaast välja mõõdetud/arvatud. Lepingu järgi asusid renditaval maaüksusel sarnaselt varem Saaremõisalt üle võetud Veskimaale, elumaja, ait, laut ja õlestik, saun ning rehi. Tuuleveskit loetletud hoonete hulgas enam ei olnud, see jäi ilmselt Veskimaast eraldatud krundi A-66 koosseisu. Lepingus toodud hoonete seisundid vastavad varasematele mõisalt üle võetud hoonete seisunditele, mis kinnitab taaskord, et A-65 hooned varemalt koos tuuleveskiga nn Veskimaa koosseisu kuulusid ja A-65 ning A-66 koos Veskimaa moodustasid.
Johannes Pekko saadabki 26. veebruaril 1925.a. palvekirja Põllutööministrile, kus küsib vastust oma palvekirjale 1922.a. (see kiri toimikus puudub), viidates sõjas haavatud, enamlaste kätte vangi langenud ja kadunuks jäänud ainukesele pojale August Pekko’le. Just viimasest asjaolust lähtudes soovib Johannes Pekko, et Veski krunt nr 65 talle alaliselt põlisrendile antaks ja temaga selle kohta ka rendileping sõlmitaks. Kirjas vihjab Johannes asjaolule, et tema käest tahetavat kohta ära võtta. Kas see nii oli või mitte toimiku materjalidest ei selgu.
Ministeeriumist saadeti 30. juunil 1925.a. järelepärimine, kas Johannes Pekko enne Saare mõisa võõrandamist ja planeerimist ühes tuuleveskiga ka krunti A-65 rentis, ehk siis kas ta A-65 all planeeritud maid kasutas? Ja kas krundi A-65 peal asuvad hooned olid endise tuuleveski pidaja kasutada või olid need iseseisvad? Samuti tahetakse teada, kas Johannes Pekko enne 01.05.1919.a. nimetatud maad kasutas? Saare vallavanem vastas oma teatises Saadjärve ringkonna riigimaade valitsejale, et Pekko on 1907. aastast saadik kasutanud ühes tuuleveskiga ka praegu krundil nr 65 asuvaid hooneid. Krunt nr 65 ja osa praeguse tuuleveski krundi nr 66 maadest Saaremõisa tükeldamisest ja planeerimisest saadik on tema kasutada.
26. veebruari palvekirja kohta küsitakse 16. juulil 1925.a. selgitust Johannes Pekko maakasutuse kohta (kiri 12.03.1925, Nr 4181) ja kas ning mille alusel renditud maad 1. maiks 1925 vabanevad? Vastuse kohaselt kasutab Johannes Pekko tuuleveskit krunti A-66 ajutiselt ja seda kuni 1. maini 1928. Et kõik majandushooned asuvad krundil A-65 ja krundil A-66 asub vaid tuuleveski, siis tehakse ettepanek need kaks maatükki liita, sest „vaevalt keegi tuleks tuuleveskit rentima ja sinna veel veski rentimisele lisaks omal kulul ka kõik majandushooned ehitaks“.
Asundustalude osakonna juhataja küsibki 27/28. juulil 1925.a. seisukohta oma ettepaneku kohta nimetatud krundid ühendada või on võimalik tuuleveski kohta eraldi välja rentida?
Asundustalude jaoskonna juhataja avaldabki oma seisukoha 30/31 juulil 1925.a., et kuna krunt A-66 on iseseisvalt elujõulise tööstusega, mis kuni 1. maini 1928.a. välja on renditud, siis ei ole mingit võimalust ega alust krundi A-66 ühendamiseks krundiga A-65. Sellekohane ametlik vastus saadetakse Johannes Pekkole Saare valda Palamuse kaudu 18/19. augustil 1925.a..
Johannes Pekko saadab 22. detsembril 1925.a. palvekirja põllutööministrile, et sõjas hukkunud poja eest talle talukoht A-65 riigi maana tasuta põlisrendile antaks. Senini on ta kasutanud enampakkumise teel saadud tuuleveski kohta (A-66), kus aga veskiga eriti teenistust ei ole. Veski pidada enamuse ajast seisma. Sestap ta palubki talukohta A-65, sest 20 vakamaad, st 7+ hektarit, mis tuuleveski juures on, teda ära ei toida. Sellest kirjast ei selgu, kas Johannes Pekko A-65 kohal olevaid hooneid ja maad samal ajal kasutas või mitte. Hiljem võib kirjavahetustest järeldada, et ta neid hooneid siiski kasutas.
Põllutööministeeriumi maakorralduse peavalitsus palub oma kirjas 19. jaanuarist 1926.a. tuuleveski koha A-66 osas korraldusi mitte teha kuna kaalumisel on küsimus, kas kõne all olevat kohta asundustaluna eraldi välja anda. Sama jaoskonna insener vastab sellele küsimusele 22.01.1926.a., et tuuleveski krunt A-66 on kodanik Johannes Pekko käes rendil lepingu alusel 01.05.1923. aastast kuni 01.05.1928. aastani.
Saadjärve ringkonna riigimaade valitseja esitab 05. veebruaril 1926.a. informatsiooni selle kohta, et Johannes Pekko kasutab rendilepingu alusel krundi A-65 juures ka tuuleveskit krundil A-66, sest tuuleveski krundil ühtegi muud hoonet ei ole ja rentnik neid maid ja hooneid koos kasutab. Johannes Pekko annab ka teada, et hukkunud poja eest ta mingit pensioni senini samuti saanud ei ole.
Huvitava teatise kirjutab 12. märtsil 1926.a. asundustalude jaoskonna juhataja selle kohta, et August Pekko kohta on teada küll, et ta enamlaste kätte vangi on langenud kuid andmed tema hukkumise kohta puuduvad. Sestap ei olevat ka mingeid põhjusi isale soodustusi teha ning kuna tal juba „koht kasutada on“, tuleks palve (22.12.25, KJ) rahuldamata jätta.
Johannes Pekko kirjutab 14. detsembril 1926.a. uue palvekirja Põllutööministeeriumile selle kohta, et tema juba aastast 1907 Saare mõisa tuuleveskit rendi alusel kasutab ja et temaga senini selle kohta rendilepingut sõlmitud ei ole. Peale poja hukkumist soovitati tal valla nõukogu poole pöörduda, et kui Saare mõisa maad väljajagamisele tulevad, siis tema sooviks ka seda tuuleveskiga krunti kasutada, mis niigi temal rendil juba on. Ja et „Põllutööministeerium krunt nr A-65 lepingu kinnitaks ja kohast välja planeeritud tuuleveski krundil A-66 samuti palujale omanduseks müüks“.
Saadjärve riigimaade valitsejalt uuritakse 22.01. ja 15.02. 1927.a. maakorralduse peavalitsusest taaskord, kas Johannes Pekko’ga on krundi A-65 kohta rendileping sõlmitud ja kuidas nende hoonetega kruntidel A-65 ja A-66 on.
Nendele küsimustele (22.01. ja 15.02.) saab riigimaade valitsus 10. mail 1927.a. vastuse, et rendileping Johannes Pekko’ga A-65 kasutamise kohta on olemas. Viimasel asuvad ka kõik majandushooned samas kui krundil A-66 ainult veski on ehitatud. Lisaks on ehitatud karjalauda külge sealaut ja parandatud katust. Krunti A-65 kasutab Johannes Pekko kui kinnitamata maasaaja. Viimase all peetakse ilmselt silmas juttu tasuta maa saamisest seoses poja hukkumisega Vabadussõjas (KJ).
Johannes Pekko kirjutas taaskord 06. novembril 1927.a. Põllutööministeeriumile palvekirja, et temale kuueks aastaks rendile antud koht nr A-65, talle ka edaspidiseks rendile jäätaks. Kuna järgmise aasta kevadel rendilepingu tähtaeg ümber pidi saama, siis on talle lepingu ülesütlemisest teada antud. Oma perega tal aga kusagile minna ei ole. Palub, et arvestataks ka tema Vabadussõjas teadmata kadunud/hukkunud poega, mistarvis talle senise koha ülesütlemine tühistataks ja tal seal edasi elada lastaks.
Saadjärve riigimaade valitseja saadab 28. novembril 1927.a. informatsiooni riigimaade valitsusele, et Johannes Pekko palvet on võimalik rahuldada ja talle rentida koos krundiga A-65 ka tuuleveski krunt A-66 kui vallavolikogu selleks soovituse annab. Kuna senine rendileping lõpeb 30.04.1928.a., siis sellest tulenevat ka ülesütlemise teade. Krunt A-65 on Johannes Pekko’le kasutada antud koos Saare asunduse tuuleveskiga krundil A-66, kuivõrd viimasel lisaks veskile muid hooneid ei ole. Tuuleveskiga krundile A-66 tuleb aga ka siis uus rent määrata, lisades uuele rendilepingule, et rentnik ka veskis vajalikud remonttööd teostaks.
Saare vallavolikogu arutaski teemat oma koosolekul 29. detsembril 1927.a. Koosoleku protokolli väljavõtte punktist 1 saab lugeda, et Johannes Pekko on vallavolikogule saatnud palve, et volikogu lubaks põlise rendiõigusega kasutamisele võtta Saare asunduse krunt nr 65, milline koht senini on tema kasutamisel olnud. Vallavolikogu sedastas, et J.Pekko on selle krundi maid juba mõnikümmend aastat kasutanud, hiljem aga kogu seda krunti (ilmselt siis koos tuuleveski kohaga A-66) täielikult kasutas. Samuti on Pekko selle krundi peal olevaid hooneid remontinud ja korras hoidnud. Seepärast otsustab volikogu: „avaldada nõusolekut selleks, et Johannes Pekko’le Saare asunduses krunt nr 65 põlisele rendile saaks antud kui koha endisele pidajale“.
Riigimaade valitsus teebki 20. jaanuaril 1928.a. omapoolse ettepaneku. Määrata Saare asunduse krunt nr 65 selle krundi senisele rentnikule Johannes Joosepi poeg Pekko’le põliseks kasutamiseks. Tuuakse ära ka põhjendus. J.Pekko kasutab krunti tähtajalise rendilepingu alusele 1.05.1922.a. kuni 30.04.1928.a.. Ka Saare vallavolikogu avaldas oma koosolekul 29.12.1927 nõusolekut, et J.Pekko saaks krunt nr 65 pääle põliseks pidajaks määratud. J.Pekko rentis 1907.a. Saaremõisa tuuleveski ja ühes sellega sai ka maatüki nr XVIII kasutada (KJ: Saaremõisa nn Veskimaa), mida kuni mõisa planeerimiseni ka pidas. Saare mõisa planeerimisel 1921.a. on maatükk nr XVIII planeeritud kaheks – tuuleveski krunt nr 66 ja asundustalu krunt nr 65 piiridesse. 1922.a. rentis J.Pekko enampakkumisel Saaremõisa tuuleveski. Et tuuleveski krundil eluhooned puuduvad, andis ringkonna valitseja ka krundi nr 65, mille peal hooned olemas, J.Pekko’le kasutamiseks.
Riigimaade valitsus tegi 18. veebruaril 1928.a. oma otsuse. Tuuleveski koht tuleks välja anda enampakkumisel, kusjuures seal tuleb ette näha elumaja ja lauda ehitus. Kuna tuuleveski kohal kõrvalhooneid ei ole, siis ei näinud hetkel Riigimaade valitsus võimaliku olevat koha nr 65 eraldamist, kuna need hooned tuuleveski nõudeid rahuldaks.
03. mail 1928.a. saadabki EV Põllutööministeeriumi Maakorralduse ja Metsade Peavalitsuse Riigimaade valitsus teatise Johannes Pekko’le selle kohta, et tema palve 6.11.1927.a. on rahuldatud ja ministri otsusega 22.02.1928.a. on Saare asunduse krunt nr 65 määratud talle „põlispidamise õigusega rendile anda“. Rendilepingu sõlmimiseks tuleb Johanes Pekko’l pöörduda kohaliku ringkonna valitseja poole. 8. mail 1928.a. määrataksegi lepinguga, et Põllutööministri otsusega 22.02.1928.a. aastast antakse Johannes Josepi poeg Pekko’le rendile Saare asunduse talu nr 65, suurusega 18,20 tiinu. Seda arvates 1. maist 1928.a. kuni 30 aprillini 1934.a.. Aasta rendiks on lepingu järgi määratud 48 krooni ja 48 senti. Seega realiseerus lõpuks Johannes Pekko soov saada koht endale põlisele rendile kuid talle ei antud selle juures rendile tuuleveskit krundil A-66.
24. septembril 1928.a. surebJohannes Pekko oma 65. eluaastal Saare vallas, Tartumaal. Testament tehti kirjalikult kodus, 5. septembril 1927.a..
Saare vallakohtus teeb 17. novembril 1929.a. otsuse selle kohta, et surnud Johannes Pekko alaealiste laste eestkostjaks ja pärandustombu hooldajateks on Emilie Pekko ja Tõnis Seitam.
Põllutööministeerium müüb 29. novembril 1929.a. Johannes Pekko pärandtombule Saare asunduse Veskimäe talu nr 65 piirides kasvava metsa. Lepingule kirjutab alla pärandtombu hooldaja Emilie Pekko.
14. detsembril 1929.a. toimub Saare vallakohtu istung selle kohta, et palutakse vallakohtu nõusolekut Saare asunduse krunt nr 65 Veskimäe talu piirides asuvate hoonete müümiseks surnud Johannes Pekko pärandustombu nimele. Kohus lubab surnud Johannes Pekko pärandustombul hooldajate kaudu Veskimäe talu piires asuvad hooned omandada ja kinnistada. 8. märtsist 1930.a. koostataksegiSaare vallakohtu protokoll selle kohta, et kohus lubab surnud Johannes Pekko päranduse tombul tema hooldajatel Emilie Pekko’l ja Tõnis Seitami’l läbi Saare asunduse krunt nr A-65 riigilt ära osta ühes sellel krundil kasvava metsaga.
4. mail 1932.a. langetatakse kohtuotsus Johannes Pekko testamendi kinnitamise asjus. Testamenti palusid kinnitada Emilie Pekko (Müllerson) ja ka Ilse Pekko. Testament on kohtus avatud ja ette loetud. Seni on testamendi vastu vaidlust kuulutanud vaid Alide (Alwiine) Wiira, kes kavatsevat selle testamendi vastu vaielda. Testament antakse Emilie Müllersonile ja Ilse Pekko’le välja. Testamendi järgi kuulub pärandaja vara kinnisvarast – Saare mõisast eraldatud riigi rendi talude nr 65 ja nr 66 riigilt rentimise ja kasutamise õigusest (!) ja vallasvarast, mille väärtus on 789 krooni ja 30 senti. Selle kohtuotsuse alusel otsustas rahukohtunik 12. septembril 1932.a. otsuse jõustumist kinnitades selle neile kätte anda.
Kui vaadata vanu kaarte, näiteks nn üheverstast aastast 1894 – 1922 ( https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline ) või ka kaarti EV topo 25T (1923 – 1935) (samas), siis on näha, et kaardile on kantud tuuleveski ja talukoha A-65 hooned kuid hilisemal krundil A-66 asuvaid hooneid peale kiviveski, veel ei ole. Viimased on kantud alles kaardile EV topo 200T (1935-1939) (samas). Kui vaadata jutuks olevate hoonete ajalugu ehitusregistrist, siis krundi A-66, tänase nn Lepiku kinnistu elamu esmase kasutuselevõtu aastaks on seal märgitud 1933 ( https://ehr.ee/app/w/page?2 ). Võib oletada, et aastal 1933 talumaale A-66 mingil kujul elumaja või siis mingi muu hoone ka kerkis. Kas see nii oli ja kes seda korraldas on täna pea võimatu selgeks teha. Kuid just see asjaolu võis saada takistuseks, miks lõppkokkuvõttes kohta A-66 Johannes Pekko pärijatele rendile ei antud ning 1937.a. eraldi Karl Kivile maha müüdi. Kindlasti võis kogu protsessi olla ka muid mõjureid, sest Johannes Pekko oli selleks ajaks juba elatanud mees ning ei oleks olnud ilmselt eriti raske kõrvalt ministeeriumi ametnikele sosistada, et korraliku kiviveski talle andmine oleks viga.
7. mail 1934.a. koostati rendilepingu täiendustekst Saare asunduse Veskimäe A-65 koha 8. mail 1928.a. sõlmitud rendilepingu juurde. Rendilepingu muutmiseks 1. maist 1932.a.. Selle kohaselt tuli lugeda Saare asunduse talukrundi A-65 rentnikuteks Mustvee rahukohtuniku 4. mai 1932.a. otsuse alusel Emilie-Rosalie Müllerson ja Ilse kuusik.
Sama kuupäevaga sõlmib Põllutööministeerium eeltoodud täiendustekstist tulenevalt rendilepingu Saare asunduse A-65 talu kohta Emilie-Rosalie Müllersoni ja Ilse Kuusikuga. Selles lepingus tuuakse renditava maa suurus juba hektarites ja seda on kokku 19,88 ha. Veskimäe nr 65 maakoha kohta koostati ka kirjeldusleht, kus maade suurused ning hoonete loetelu koos nende tehnilise seisukorraga samuti ära toodi. Rendihinnaks saab lepingu kohaselt 37,44 krooni aastas. Rendi objektiks olev maa antakse samas üleandmislehega Emilie Müllersonile ja Ilse Kuusikule lehel toodud koosseisus üle. Hindamise andmete alusel tuuakse selles üleandmislehes ära ka maa koguväärtus, mis hindamise andmete alusel on 62,33 puhtakasurubla.
24. juulil 1934.a. sõlmivad Emilie Müllerson ja Ilse Kuusik ostu-müügi lepingu, millega müüja, Emilie Müllerson „müüb ja Ilse Kuusik ostab tõeliselt kokkulepitud ja varjamata avaldatud ostuhinna 437 krooni eest kõik õigused, eesõigused ja kohustused, mis tal olnud ehk olla võivad mõttelise poole osa kohta Tartumaal, Saare vallas asuva Saare asunduse Veskimäe nr 65 riigirendi kohast, mille üldsuurus on 18,20 tiinu ja mõttelise poole kõigist sellel leiduvatest hoonetest ja päraldistest, vabana kõigist selles lepingus tähendamata võlgadest, koormatistest, keeldudest, arestidest ja teistest eraõiguslistest kitsendustest, missugused õigused, eesõigused ja kohustused Ilse Kuusik käesolevaga oma peale võtab“. Ostuhind koosnes kolmest osast: 1) pool riigivõlast 160 kroonist, st 80 kroonist, 2) pool Emilie Müllersoni võlast naabri perenaisele Emilie Jürgensonile, mis on 7 krooni ja 3) tasutavast 350 kroonist. Emilie Müllerson annab ka nõusoleku, et Põllumajandusministeerium võib Ilse Kuusikuga sõlmida ostu-müügi lepingu, selle koha Ilse Kuusikule põliseks omanduseks müümise korral.
11. augustil 1934.a. teatab Riigimaade amet, et on nõus Veskimäe talu nr 65 kasutaja Emilie-Rosalie Müllersoni krundi pooles osas kasutajana üle andma Ilse kuusikule alates 01. novembrist 1934.a..
EW Põllutööministeerium müüb 23.08.1934.a. ostu-müügi lepinguga Ilse-Johanna Johannes’e tütar Kuusik’le endisest Saare mõisast, kinnistu nr 148 planeerimiskorras eraldatud maakoha Veskimäe nr A-65, suurusega 19,88 ha, hinnaga 680.- krooni.
Ostu-müügi lepingu alusel kinnistatakse 14. septembril 1934.a. Veskimäe nr A-65 Ilse-Johanna Kuusiku nimele (https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2381.2.375:292?1844,4540,1542,378,0). Et talu välja osta, sõlmib Ilse-Johanna Kuusik Eesti Maapangaga laenulepingu. 23. märtsil 1936.a. teebki Eesti Maapank otsuse Ilse-Johanna Kuusikule 55-e aastase tähtajaga laenu andmise kohta ja seda kogusummas 830.- krooni.
22. septembril 1937.a. müüb Põllutööministeerium Karl Mardi poeg Kivi’le Saare vallas asuva, riiklikust maatagavarast, endisest Saare mõisast, kinnistu nr 148 planeerimiskorras eraldatud maakoha Veski nr A-66, suurusega kokku umbes 6,64 ha, mille hind ühes laenudega on liidetult 550 krooni (https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2381.2.375:294?255,3892,1547,332,0 ). Tegemist on sama eraldisega, mis varasemalt kohtuotsuse alusel oleks pidanud saama rendile antud Johanne Pekko pärijatele. Kuid nii see ei läinud. Kas määravaks sai Johannes Pekko kui võimaliku rentniku vanus või kellegi muu toimetamine, on raske tuvastada.
Peale okupatsiooni ja kolhooside loomist asuti vilkalt senist talude vara riigistama. Nii ka Veski kinnistu A-66 omandiga. 1944.a. rekvireeriti sõiduauto, rehepeksumasin koos vajaliku jõumasinaga ja neli siga. Sellest aga veel ei piisanud ning 1947.a. läks rekvireerimisele kaks hobust ja kaks lehma ning põhilisena siis ka Veski talu maa ning tuuleveski.
Sellega rekvireerimised Karl Kivilt veel ei päädinud. 3. mail 1949.a. võeti temalt toonase kolhoosi Kungla omandusse üle veel üks hobune, lehm ja vasikas, terve hulk põllumajanduslikku inventari, aga ka ca tonn teravilja ning enam kui tonni kartulit.
Peale taasiseseisvumist 1991.a. olid rekvireeritud varad või õigemini see, mis neist selleks ajaks järele jäänud oli, Lembitu kolhoosi omanduses.
17. juulil 1948.a. abiellus Elmar-Voldemar Kivi, Karl Kivi üks poegadest, naabertalu, Rätsepa 39, peretütre Helju Põderiga.
Karl Mardi poeg Kivi sureb 20. jaanuaril 1955.a.. Tema naine oli juba 1948.a. surnud. 28. novembril 1974.a. antakse Jõgeva rajooni Notariaalkontori notari poolt Põltsamaal välja pärimistunnistus, millega Aulemb Karl’i p Kivi, sünnipäraselt Arnold-Johannes Adder, ja Elmar Karl’i p Kivi, sünnipäraselt Elmar-Voldemar Adder, tunnistatakse Jõgeva rajoonis Saare k/n-s Lembitu kolhoosi maadel asuva elumaja pärijateks võrdsetes osades. Maja väärtuseks märgiti kindlustushinde alusel 787.- rubla.
Kodanik Evald Lepik ostab 2. aprillil 1991.a. ostu-müügi lepinguga nr 716 kp.02.04.1991 krundil A-66 paikneva ehitise kui vallasasja ja 24. juulil 2001.a. registreeritakse maakatastris kinnisasi (57802:003:1940) aadressiga Lepiku. Vastavalt toona kehtinud seadustele oli voli kinnistada maja kui vallasasja juurde ka maad ning nii toimus see ka antud maja puhul. Kinnisasja suuruseks, mis antud juhul hoone kui vallasasja juurde kinnitati, kujunes 9535 ruutmeetrit. Selliselt oli osa algsest krundist A-66 liikunud heauskselt uuele omanikule ning oli seega ka väljaspool vara, mis hiljem õigustatud subjektidele tagastama hakati.
Kinnisasi Veski (57802:003:0430), suurusega 2,82 hektarit, registreeriti esmakordselt 21.03.1996.a.. Seega on kunagine krunt A-66 jagunenud kaheks kinnistuks ja mõõtmistega on osa sellest ilmselt ümbritsevate põldude sisse mõõdetud. See osa, millel asus elumaja, oli vallasasjana müüduna jõudnud Lepiku kinnistuks kodanik Lepiku omandusse. Kinnistuosa, millel asus tuuleveski kere, liikus aga Karl Kivi ja Rätsepa 39 ühiste pärijate kaudu 90-nendatel peale nn ebaseaduslikult võõrandatud vara tagastamist, juba eraomandusse.