(8. põlvkond)
Hermann Jürgenson sündis Juhani ja Emilie noorima, kolmanda pojana, 26. septembril 1897.a. Veski talus. Isa ja ema ning kahe venna seltsis möödus ka tema lapsepõlv. Kooliharidust sai Hermann toonaste tavade kohaselt „4 talve kihelkonna koolis“.
Ajal, mil vanem vend Ottomar Venemaal Peterhofis toimetas, elas Hermann isatalus ning nii saabus meheiga.
Hermann oli elava loomuga, seltsiv ja aktiivne noormees. Hiljem lõi ta kaasa kohalikus Kaitseliidus, mis ennast kahjuks halvasti kätte maksis.
1922.a. 27. oktoobri laadal juhtus Hermannil intsident, mis ta ka kohtu alla viis. Süüdistuse kohaselt ja seda rajooni ülema Jaakson’i seletuse kohaselt „ilmus Tartu maakonnas, Saare valla piirides peetaval laadal kohaliku politsei rajooni ülema Jaakson’i juurde Kudina valla kodanik Hermann Juhani p Jürgenson ja andis üles, nagu oleks sellel samal päeval laada platsil vene kodanik Andrei Golubov tema rahakoti ühes 1,800 marga rahaga ja dokumentidega avalikult ja omandamise mõttes ära võtnud, paludes Golubov vastutusele võtta“.
Uurimise käigus olevat selgunud, seda rajooni ülema Jaakson’i kirjelduse kohaselt, et „Jürgensonil raha palitu voodri vahele oli libisenud ja tema ilma igasuguse aluseta Golubov’i vastu süüdistuse oli tõstnud“. Hermann olevat ennast alguses ka süüdi tunnistanud selgitades, et tema seda kõike viinastanud olekus korda saatis.
Hiljem kui Herman selgitusi andis ja asja kohtus arutati, siis ta selgitas, et mitte tema rajooni ülemat Jaakson’i ei kutsunud vaid et seda tegi Golubov koos kahe sõbraga, kes talle enne ka viina olevat pakkunud ja millest ta keeldunud. Ja et Hermann sugugi valekaebust tahtlikult ei esitanud vaid leides raha kadunud olevat, seda lihtsalt otsima tõttas.
1923.a. 1. detsembril andis rahukohus teada oma otsusest. Hermann Jürgenson, tema vastu tõstatatud süüdistuses tõendite puudumise tõttu mõisteti kohtu poolt õigeks. Kohtukulud jäid riigi kanda.
Tulevase naise, Hilda Käämer’i, leidis Hermann samast külast, naabertalust Udult. Vähem kui kuu pärast pulmi mattis Hermann vendadega oma isa, Veski talu peremehe Juhani. Nii tuli üsna kiiresti peale abiellumist noorpaaril oma elamise korraldamisele mõtlema hakata.
Veski talu pärandas isa Hermann’ile ja Ottomarile. Testamendi kohaselt (vt ka Juhani ja Emilie kohta käivat peatükki) lubas Juhan talu Veski 40 ühes liikuva varandusega poegade vahel pooleks jagada. Kolmandale pojale, Oswaldile, lubas ta kakssada tuhat eesti marka nö koolirahaks, millise Ottomar ja Hermann vastavalt pooleks pidid Oswaldile maksma viie aasta jooksul peale testamendi jõustumist. Lisaks pidid Ottomar ja Hermann ka ema Emiliele varasemalt tehtud lepingu kohaselt kumbki pool normi ülalpidamist elamiseks andma.
Lisaks isa testamendile sõlmisid Ottomar ja Hermann omavahel lepingu, sätestades, kuidas talu jagamine aset leiab. Leping allkirjastati 9. jaanuaril 1928.a. ja selles sätestati heina- ja põllumaade jagamine, majade ja hoonete jaotus ning sellega seotud tasaarveldus. Samuti pandi paika ema kasutusse antavad ruumid Veskil. Selleks ajaks juba surnud Juhani õe mehe Adam Rätsepa kasutuses olnud maa jagati samuti vendade vahel. Lepingule andsid lisaks Ottomarile ja Hermannile tunnistajatena allkirjad ka kolmas vend Oswald ja ema Emilie.
Nii sündiski. Kui Ottomar jäi Veskile, siis Hermann asutas uue talu üle mäe Saaressepale.
Saaressepa, ehk ametliku numeratsiooni järgi Saare asunduse talu nr 48, oli varemalt põllutööministeeriumi poolt Madis Sepp’ale kuueks aastaks rendile antud koht. Leping kehtis 1. maist 1922.a. kuni 30. aprillini 1928. Kokku oli sellel kohal 24 tiinu (ca 26,2 ha) maad. Peremehe Madise tervis halvenes oluliselt ja nii koostas ta Saare vallamajas 5. juunil 1923.a. testamendi, millega kogu oma maise vara, koha rendi ning muud õigused oma naisele, Kai’le, pärandas. Nende ainuke poeg Karl oli Vabadussõjas 6. juunil 1919.a. hukkunud.
Peale peremehe surma saigi 24. novembril 1925.a. koha rendileping Kai nimele vormistatud. Kai’st ei olnud vanaduse tõttu aga suuremat talupidajat. Nii tegigi ta samast kuupäevast, 24. novembril 1925.a., avalduse, et rendilepingu sõlmimise õigus Herman Jürgensoni’le edasi anda. Mis selle põhjuseks oli, et Kai selliselt käituda tahtis, polegi täpselt teada. Üheks põhjuseks, miks Kai koha rentimise just Hermannile otsustas loovutada, võis olla hoolitsus, mida Hermann naabrinaise suhtes üles näitas. Et Kai oma poeg Vabadussõjas hukkunud oli, siis ei olnud Kai elu lihtsate killast ning sarnane abi tähendas talle kindlasti palju.
Kudina vallavanem kinnitas 28. novembril Maakorralduse Peavalitsusele, et võimalik „uus rentnik Hermann Jürgenson on vastuvõetav, kuna teda kui korraliku isikut soovitada võin“. Vallavalitsusest antakse ka teada, et Kai Sepp’a rendid kuni 1. maini 1926.a. ära on tasutud ja võlgnevusi ei ole. Selleks ajaks ei olnud veel Veski talu vend Ottomariga jagatud, mis tähendas, et Hermann vallavalitsuse silmis justkui maata isik oli. Vallavalitsusest kinnitati igatahes, et Hermann Jürgenson kohta pidada suudab ja Hermann kinnitas oma allkirjaga, et ta rendiõigusi tõesti soovib ning on määratud renditingimustega nõus.
28. aprillil 1927.a. kinnitatakse Põllutööministeeriumi poolt rendilepingu täiendustekst ja senine rentnik asendatakse Hermann’iga tagasiulatuvalt arvates 1. maist 1926.a.. Hermann’ist saab ametlikult Saare asunduse Saaressepa talu nr 48 rentnik ja uue rendilepingu allkirjastab ta 25. mail 1928.a..
Nii oli Kai tahtmine sündinud. Seda protestis küll August Jaakson ja esialgu ka edukalt kuid Hermann’i selgituste ja vastuprotesti tulemusel sõlmiti siiski rendileping lõpuks Herman Jürgensoniga nii kui Kai seda soovinud oli.
4. veebruaril 1930.a. esitas Hermann Riigimaade ja Metsade Valitsusele avalduse, et kuna temale renditud maad kunagi langenud sõdurile justkui rendile anti, siis seepärast peaks temale tasuta rendiga koht saada olema. Vaatamata äraütlemisele ja Hermann’i protestile 15. aprillist 1930.a. päädis kogu protsess sellega, et 23. mail 1931. aastal kinnistati Saare asunduse Saaressepa talukoht nr 48 ametlikult Hermann Jürgensoni nimele.
Saaressepa koha koosseisu sai Hermann’ile ka need osad Veski talu maadest, mis Juhani testamendi alusel talle määratud ja vend Ottomariga paika pandud said. Lisaks ostis Hermann veel maad naabertalult juurde. Nii sai kokku asjalik talu, mis perele igakülgset äraelamist tõotas.
Hermann oli tegus noormees. Ta lõi kaasa ka kohalikus kaitseliidus ning tal oli kodus ka ametlik relv. Viimane läks talle hiljem kalliks maksma.
Peale nõukogude okupatsiooni ja 1941.a. küüditamist, milles läbiviijatena ka meie omad kaasmaalased kaasa lõid, muutus ka Saaressepal palju. Ka Hermannil olid tekkinud omad „sõbrad“ ning üks neist, naabruses tegutsev Koll, oli väidetavalt üks neist, kes teda „külmale maale“ küüditada soovis. Kas see just Koll oli või ehk mõni teine, jääb selgusetuks.
Hermanni kohta koostatud KGB uurimistoimikus ühtegi konkreetset nime tema kohta ettekandjana ega tunnistajana ei mainita. Küll aga võib leida sealt loo kuidas Hermann mingile miilitsale, nimega Karl Kusta, viis Nagaan’i padrunit andis. See tuli Hermann’il jutuks ülekuulamisel ja sai talle esitatud süüdistuse üheks punktiks. Kus miilits Karl sellest kõneleda võis, võib vaid oletada. Samuti oli Hermann’il eriarvamusi Saaressepa koha rentimisega, mida 1926. aastal August Jaakson protestis, soovides saada seda kohta endale rendile. Tavaliselt sellised asjad päris valutult ei möödu ja ei saa välistada, et küüditamine just sellistele „sõpradele“ võimaluse andis kätte maksta. Kas see kõik aga nii oli, enam teada saada võimalik ei ole.
Kui Hermann 1941.a. 27. juunil koju tuli, siis olla ta naisele kõnelenud imelikust tundest, justkui peaks miskit juhtuma hakkama. Ja nii talle järgmisel hommikul Kolli juhtimisel järele tuldigi. Hermann arreteeriti 28. juunil 1941.a. Tartumaal Saare vallas oma kodutalus Saaressepal. Ühe versiooni kohaselt olevat venelasest ülemus tahtnud Hermanni vabaks lasta, et mis kulak ta ikka selline on kuid Kolli visadus olevat viinud sihile. Samas selgub uurimistoimikust, et arreteerimise kohta oli määrus koostatud varem, 24. juunil 1941.a.. See fakt seab kahtluse alla võimaluse, et arreteerimise läbiviijal oleks olnud mingi voli arreteeritavat vabaks lasta. Arreteerimise otsus oli langetatud ja antud talle täitmiseks, mitte arutamiseks. Hermann saadetigi tapiga Venemaale. Narva jaamas olla rongist välja visatud kirju, kus allkirjade hulgas ka Hermanni nimi olevat seisnud.
Hermannile esitati süüdistus, mis koosnes kolmest punktist: 1) nn kontrrevolutsiooniline tegevus, 2) osalemine Eesti armees ühes nõukogude vägede vastu võitlemisega ja 3) relva omamine ja padrunite andmine teistele isikutele. Tribunali otsusega määrati talle kaheksa aastat asumist.
Esimene ülekuulamine toimus juba järgmisel päeval peale arreteerimist, 29. juunil Tartus, mille kohta koostatud protokoll on eesti keeles. Hilisemad ülekuulamised toimusid juba Venemaale saabumise järel Kirovis, detsembris 1941.a.. Uurimine lõpetati ametlikult 10. detsembril 1941.a. ja Hermann’ile esitatud süüdistuste järgi taotles uurija talle kümne aastast vangistust. Lõplikuks karistuseks määrati siiski „armulikult“ kaheksa aastat parandusliku töö laagrit, arvestusega alates arreteerimisest 28. juunist 1941.a..
Peale Kirovisse saabumist vormistati Hermann kohaliku korra kohaselt kinnipidamisasutusse. Selleks võeti temalt sõrmejäljed, millised tema toimikus ka näha on. Samuti tehti Hermann’ist (31.07.1941) pildid – otse ja profiilis. Need on ilmselt Hermann’ist viimased pildid. Need on samuti toimikust leitavad.
Karistuse kandmise kohaks sai Kirovi oblastis asuv Vjatlag’i töölaager. Kirovi nimeline linn („Киров“, aastani 1934 „Vjatka“, aastani 1780 „Hlõnov“) on linn Venemaa Euroopa-osas. Kirovi oblasti keskus ja asub Vjatka jõe ääres. Vjatlag oli üks GULAG-i laagritest, mis asutati 5. veebruaril 1938 NSV Liidu SARK-i (Siseasjade Rahvakomissariaat) poolt.
Mis ja kuidas seal laagris toimus, jääb teadmata, aga 29. juulil 1942.a. Hermann vangla laatsaretis sureb. Sama kuupäevaga koostatud surmatunnistusel märgitakse surma põhjuseks müokardi infarkt.
14. oktoobril 1988.a. kirjutab Hermann’i poeg Ado avalduse (adressaat teadmata), kus soovib informatsiooni oma isa saatuse kohta. Ta küsib, mis oli surma põhjus, surma aeg ja süü, miks ta arreteeriti. Samuti tahab ta teada, kas tal on õigus saada tagasi rekvireeritud kodumaja Saaressepal. Vastuses kirjutab uurimisosakonna ülem Ojamaa, et Hermann Jürgenson kuulub rehabiliteerimisele ja vastavad dokumendid vormistatakse.
4. mail 1989.a. väljastatakse Eesti NSV prokuratuuri poolt tõend, mille kohaselt Hermann Jürgenson on täielikult rehabiliteeritud (postuumselt) koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Rehabiliteerimise tõend, mis lisati KGB-uurimistoimikusse ja sellele on alla kirjutanud 3. klassi riigiõigusnõunik Ü.Roots.
Kui Hermann’i poeg Ado hakkab ajama Saaressepa talu tagastamise asju, siis väljastab sama isik Adole Hermann’i rehabiliteerimise tõendi 27. märtsi 1990.a. kuupäevaga. Hermann on igatahes postuumselt rehabiliteeritud.
Hilda (Käämer) Jürgenson sündis Udu talus Tartumaal Kudina vallas, 21. oktoobril 1901.a. Jaan ja Liina Käämeri esimese lapsena. Lisaks Hildale sündisid perre veel kaks poissi, Herman 11. mail 1903.a. ja Oskar 4. juulil 1909.a..
Hilda lapsepõlv möödus isatalus, millist rahva hulgas ka Udu taluna tunti, kus suurem osa ajast sai veedetud eelkõige naabripoiste seltskonnas. Sealt ilmselt ka lähem tutvus oma tulevase abikaasa Hermanniga.
Hilda isa Jaan Käämer sündis 5. mail 1872.a. Tartumaal Haval. Ema Liina, neiupõlvest Kalmet, oli sündinud aga 18. mail 1873.a. Kudinal Wirtza külas. Jaan ja Liina abiellusid 3. mail 1898.a. Maarja – Magdaleena kirikus ning elama asusid Wirtza külla Udu tallu, kus ka lapsed üles kasvatati ning ellu saadeti.
Hilda isa, Jaan Käämer oli oma isa Tohwer Käämeri ja ema El, neiuna Rosenberg, poolt pärit Suure – Kõpu vallast Viljandimaalt, kus Jaan kasvas suure pere kuuenda lapsena. Kokku oli peres üheksa last. Mille ajel Viljandimaalt lahkuti, on teadmata kuid tegu võis olla traditsioonilise juhtumiga, mil vanim poeg talu üle võttis ning nooremad ilma peale ise oma elu korraldama läksid.
1870.a. neljandal oktoobril sai Tohwer Kä(ä)meri pere Suure – Kõpus viimast korda armulauda ja siirdus siis Äksi kihelkonda. 20. aprillil 1871.a. Viljandi pastoraadis välja kirjutatud kirikutähe järgi registreeriti Tohwer ja tema pere Äksi kirikus 5. septembril 1871.a.. Tohwer kolis oma perega elama Havale, kus ka Hilda isa Jaan perekonna kuuenda lapsena juba sündis.
Liina Käämeri isa Mart Kalmet, sündinud 14. juunil 1836.a. ja ema Liina, neiuna Seitam, sündinud 20. Jaanuar 1826.a., olid samuti pärit Viljandimaa Suure – Kõpu vallast. Nende pere asus Kudinale elama juba varemalt, kus siis ka Hilda ema Liina juba sündis.
Hilda kodutalus, Uuetalu 38 ehk rahvasuus tuntud kui Udu talu, elas Hilda noorusajal 1920.a. alguses üle ehmatuse, mis õnneks lahenes.
6. jaanuaril 1920.a. tegi Liivimaa Mõisate Krediitseltsi ülema valitsuse volinik Tartus Tartu-Võru Rahukohtule ettekande. Selle kohaselt oli Uuetalu 38 talu omanik Liina Käämer talule kinnitatud pantkirjade võla tähtajalised maksed juba 1916.a. oktoobrist maksmata jätnud. Arvestades igakuist makset, mis oli 60 marka ja 75 penni, tegi see koos intressidega 1,500 marka. Talu oli müügi ajal tagatisena hinnatud 2,250 rubla väärtuseks. Nüüd, kui Liivimaa Mõisate Krediitkassa tahtis talu võlgade katteks enampakkumisele panna, hinnati selle väärtuseks juba 4,500 marka.
Ajad olid segased. Just oli lõppenud I ilmasõda. Äsja lõppes ka Vabadussõda ning Eesti saavutas iseseisvuse. Kõik see võis kokkuvõttes tähendada nii mõnegi asjaajamise puhul segadust. Kuidas asjad ka iganes olid, igatahes 1920.a. 19. veebruaril tasub Liina Käämer nimetatud võlgnevuse ja 3. märtsil 1920.a. saadab Liivimaa Mõisate Krediitseltsi volinik kohtupristav Pikkat’ile kirja, kus palub Uuetalu 38 avalik enampakkumine ära jätta kuna võlgnevus on täies ulatuses tasutud.
Hilda ja Hermann kasvasid naabritena ja sellest ühisest lapsepõlvest ka nende edasine kooselu tõenäoliselt alguse sai. Nad kihlati Maarja – Magdaleena kirikus 1. märtsil 1925.a..
Peale abiellumist asusid noored elama Veskile, mis tähendas seda, et Hilda kolis oma noore mehe Hermann’i manu Veskile. Saaressepa elamine sai niikaugele, et sinna kolida alles järgmiseks aastaks. Kai rent Saaressepal oli tasutud tõenäoliselt Hermann’i poolt kuni 1. maini 1926.a.. Ilmselt peale seda kolisid Hermann ja Hilda Saaressepale.
Hilda ja Hermann jõudsid abiellumise järel veel teise ilmasõja alguseks luua Saaressepale kena kodu, kus igati ilus tulevik ees oleks oodanud. Kõik vajalikud hooned said püsti ning elu tundus laabuvat. Kahjuks tahtis saatus teisiti.
Veel ajal, mil Saaressepa koht Hermann’il vaid rendil oli, sai 1927.a. katuse alla uus laut, mis oma suuruselt enamikele sealtkandist silmad ette tegi. Sinna võis mälestuste kohaselt hobuserakendiga sisse sõita ning sees ka ümber keerata. Laut olla saanud tõesti suur. 1929.a. sai katuse alla uus ait. Elumaja valmis 1930.a. ja päris viimasena, siis kui Saaressepa koht juba Hermann’ile ametlikult kinnistet oli, sai 1933.a. valmis talu saun.
Saaressepa elumaja sai Hermann’il ehitatud arvestusega, et kunagi oleks võimalik sellele ka teine korrus välja ehitada. Plaaniks see vaid jäi ning teist korrust ei tulnud elumajale kunagi.
Sõja alguseks olid ilma sündinud Hermanni ja Hilda kõik neli poega – Mihkel (11.01.1927), Ado (06.04.1930), Juhan (17.11.1933) ja pesamuna Paul (24.08.1939).
Peale Nõukogude Vene esimest okupatsiooni ja Hermanni arreteerimist 1941.a. juunis saabus perele raske aeg, mis sõja lõppedes sugugi mööda ei saanud. Hilda jäi poistega üksi, mehe saatusest toona igasugune informatsioon puudus. Algas kolhooside loomine ja kõik sellega kaasnev.
1946/1947.a. oli Saaressepa kodakondsetest omaette majapidamisena kantud Virtsa küla majapidamisraamatusse vanim poeg Mihkel. Vaatamata asjaolule, et Saaressepa talu Tagakaasiku küla järgi Vassevere valda kuulus. Tema majapidamises oli 6 hektarit põllumaad, 1,5 hektarit heinamaad ja 1,5 hektarit muud maad. Ilmselt oli tegu maadega, mis Veski talust vana peremehe Juhani surma järel Hermann’ile päranduseks jäid. Et need maad ei kuulunud veel ametlikult Saaressepa majapidamisse kuid ei jääks nö ripakile, siis arvas Mihkel need omaette majapidamiseks. Et ta täisealine oli ning ise majapidamist omada võis, siis nii ta ka tegi. Maad asusid Virtsa külas ja sinna nad ka kantud said. 1949/1950.a. majapidamisraamatu järgi Mihklit Virtsa küla majapidamistena enam ülesse ei tähendatud. Mihkel lahkus koos teiste perekonna liikmetega kodumajast 1947.a. keskel ja liikus juba Varale. Nende maade ja Mihkli majapidamise saatusest pisut allpool.
Aastatel 1946 – 1947, oli Vassevere külanõukogu majapidamiste algarvestuse raamatusse kantud Saares(s)epa majapidamine. Seda pidas perekonna peana Jürgenson Hilda ja leibkonda kuulusid tema neli poega – Mihkel, Aadu, Juhan ja Paul. Allkirjastanud on Hilda raamatus 1946.a. mõlemad poolaastad. Samas on 1947.a. kohta vaid esimese poolaasta allkiri. Teise poolaasta kohta allkiri puudub.
Tõenäoliselt sai Hilda 1947.a., kas siis põllumajandusloomade loenduse ajal, mis toimus reeglina jaanuari kuul, teada, et tema loomade loendamisel antud valeinformatsioon 1945.a. ja 1946.a. loomade vale arvu kohta on „välja tulnud“. Kindel ei oska täna olla milleski, aga põllumajandusühistu protokollidest on lugeda, et Ottomar Jürgenson koos naabrimehe Rudolf Kuusikuga selles ühistus läbi mitmete aastate revisjonikomisjoni liikmeteks olid. Ei saa välistada, et lähenevatest pahandustest Hilda just nende kaudu hoiatatud sai.
Mustvee jaoskonna rahvakohtu materjalidest saab lugeda, et 1945.a. omas Hilda kahte lüpsilehma kuid deklareeris vaid ühe. Samuti ka 1946.a. loenduse ajal andis ta üles vaid ühe lüpsilehma ja ühe paaritatud mullika ehkki tal kumbagi neist kaks oli. Selle tulemusel süüdistati teda „korduvas lüpsilehma varjamises, et mitte tasuda piima normi“. Toonaseid aegu arvestades oli tegemist tõsise süüdistusega. Nii sünnibki Hildal otsus pakku minna.
1946 – 1947, oli Vassevere külanõukogu majapidamiste algarvestuse raamatusse lisatud märkest leibkonna kui terviku kohta lugeda, et leibkond on „Lahkunud“ ja teise lehe päisesse „Saare p.üh (põllumajanduse ühistu – KJ) abimajand“ lubab oletada, et elumaja läks Saare põllumajandusühistule kasutamiseks.
Hilda perest jäi maha terve majapidamine. Poja Ado mälestuste kohaselt jäi maha muuhulgas 5-e kohaline sõiduauto „Erskine“, rehepeksugarnituur „Kulervo“ ja traktor „Lanz“. Lisaks tehnikale ka loomad – 4 lehma, 11 lammast, 4 siga ja 1 hobune ning kogu põllumajandusinventar – 2 vankrit ja rege, sõidusaan, niidumasin, adrad, äkked jms. Lisaks sellele jäi maha ka aidas ladustatud teravili, millist olla olnud ca poolteist tonni.
1947.a. kevad-talvel arutletakse Saare Piimaühistu juhatuse koosolekul võimaliku abimajandi loomise üle. Abimajand otsustati üle võtta ja seda volitati vastu võtma Eduard Karu. Rahivere vesiveski (samuti rekvireeritud) pidi ühistule vastu võtma Rudolf Eislen.
5. mai 1947.a. koosoleku protokollist saab lugeda:“Ühistule abi majandi vastu võtmine. Juhatus käis kohapeal ja võttis Ühistule Abimajandiks üle Saaresepa Talu mis asub Saare vallas Tagakaasiku külas ühes hoonetega. Ja Tiigimäe talu mis asub samas vallas Saarjärve külas ühes hoonetega. Kohapeal oli R. Juhkov kes andis nimetatud talud üle Saare Piimaühistule Abimajandiks. Vastav akt sai koostatud.“.
1950 – 1953.a. ja ka hilisemates majapidamiste raamatutes Saaresepa talu kui majandusüksuse kohta sissekannet ei ole, st Saaressepa majapidamist enam ei eksisteerinud.
Järgmisel koosolekul, mis toimus 11. mail 1947.a. palgati Abimajandi juhatajaks Eduard Karlis ja tööliseks Linda Ratasepp. Asjaajajana võeti ühistusse tööle Elmar Anni.
1947.a. 2. juuli koosolekul otsustab ühistu juhatus „Ühistu valdusse võtta rehepeksumasin üksikult mis kuulus enne Hilda Jürgensonile ja mis sai võõrandatud määruse 380 alusel“.
Kas nimetatud ühistu võttis enda hoole alla ka Saaressepa majapidamise loomad, dokumentidest selgunud ei ole. 7. detsembril 1947.a. peab oma erakorralise peakoosoleku Saare Põllumajandusühistu Saaressepa Abimajandi ruumides. Koos oli 67 ühistu liiget.
Nii Hilda poegadega 1947.a. keskel Saaressepalt lahkub. Kahjuks ei olnud kohta, kuhu perel tervikuna elama asuda ja nii läksid selle liikmed erinevates suundades, kes kuhu oskas. Vanim poeg Mihkel võttis noorima, Pauli, ja läks Varale. Seal sai temast poejuhataja. Samuti hakkas ta taotlema luba õpetaja ametiks, mille ta lõpuks ka sai ning 1956.a. läks Mihkel juba Tammistusse, kus kohalikus koolis õpetajana ja hiljem ka koolijuhina ametis oli.
Ado läks Narva, kus aga elu ei laabunud. Pidevad süüdistused kulakluses viisid taaskord lahkumiseni, sedakorda Narva – Jõesuusse, kus ta elu lõpuni ka elas. Juba 80.-date lõpus oli just Ado see, kes alustab Saaressepa koha tagastamise taotlemist ja asub uurima isa saatust. Kirjavahetus ja vastavad toimikud on täna arhiivist leitavad.
Juhan läks emaga Viljandimaale, Õisu. Juhan asus tööle kohalikus metskonnas ja elama omakandi mehe Ants Lumiste juurde. Ants oli Saaressepa pererahvaga juba varasemast tuttav. Tema naine Hilda oli olnud Saaressepal tüdrukuks. Kui Juhan Antsu juures elas, siis ema Hilda peitis ennast metsas. Õisust läks Juhan ka vene sõjaväkke teenistusse. Teenistuse läbis ta kolme aasta jooksul Tallinna lähedal Jägala väeosas. Peale väeteenistust abiellus Juhan kohaliku neiu Ilme Saemiga ning kodu loodi samuti sinnakanti, kus Juhan oma elupäevade lõpuni ka elas. Suhted Ants Lumistega säilisid Juhanil ka edaspidi. Õisust sai ta oma majaehituseks puitmaterjali ja vastastikku käidi ikka sünnipäevadel ja ka pulmades.
Omamoodi juhtumine leidis aset Juhani pulmas. Juhani noorikul Ilmel oli kasuõde, Vaike Grünbaum, neiupõlvenimega Saem. Vaike oli Juhani pulmas koos oma mehe Aleksei Grünbaumiga, kes aga osutus varasemalt olnud seotud küüditamistega lõuna – eestis. Kust ja kuidas Ants seda teadis ja mehe ära tundis, pole teada, aga ära ta tema tundis ja tüli tuli suur. Väidetavalt olla mehed kaklemagi läinud. Selle korraga nende kohtumised ei päädinud. Ka Juhani 35. sünnipäeval said nad taas kokku ja tüli oli samuti kohe majas. Et Vaike sünnipoolest samuti Jõelähtme vallast pärit, siis saatuse irooniana puhkab Vaike samal platsil Jõelähtme kirikuaias kuhu ka Juhan ning tema ema maetud on.
Et 5. mai 1947.a. koosoleku otsusega olid Saaressepa maad ühistule üle antud, siis jäid nö ripakile need talu osad, millised Juhani testamendi kohaselt Hermann’ile saama pidid ja millest eespool juttu oli. Nende kohta vormistas Mihkel omaette majapidamise. Senini olid need Veski talu nr 40 osad kuid ühistu arvas, et ka need maad võiks ühistu endale saada. Teema võeti jutuks Saare Põllumajandusühistu koosolekul 3. aprillil 1948.a. Otsustatigi pöörduda Kudina valla Täitevkomitee poole, et need 12 hektarit tulundusmaad ühistule põliseks pidamiseks anda. Maad olevat justkui ilma kasutajata. 1946.a. olevat nime poolest kasutajaks olnud Mihkel Jürgenson, aga tegelikuks kasutajaks oli Saaressepalt lahkunud Hilda Jürgenson (PÜ protokollis vale perenimi) ja tänaseks on ka Mihkel juba Varale lahkunud.
Vastus saadi täitevkomiteest kiiresti ja juba järgmisel päeval, 4. aprillil 1948.a., kinnistab ühistu oma erakorralisel üldkoosolekul Veski 40 12 hektarit tulundusmaad ühistu maadele juurde.
18. augustil 1948.a. kerkis Põllumajandusühistu juhatuse koosolekul lisaküsimusena üles endise Saaressepa talu katuselaastu lõikuse masina saatus. See seisvat kasutuseta Karl Kivi juures. Nii esitati Kudina Täitevkomiteele taotlus ka see endise omaniku poolt maha jäetud masin ühistu omandusse saada.
Hoolimata varjamisest, arreteeriti Hilda Jürgenson 7. jaanuaril 1950.a.. Selleks ajaks oli ta asunud tööle Luunja kooli teenistujana. Talle esitati süüdistus korduvas lüpsilehmade varjamises, eesmärgiga maksta vähem piima maksu. Süüdistust raskendas sajaolu, et Hilda oli ennast 1947.a. keskelt kuni 1950.a. alguseni kohtu eest varjanud. Ka kohtu toimikust jääb mulje, et Hildale oli süüdistusest teada antud ja siis ta otsustas pakku minna. Sestap sedastatakse otsuses, et „kohtualune on ennast kohtu eest varjanud. Ilma kohtule teatamata lahkus endisest elukohast“.
Hilda tunnistas oma „süüd“ kuid selgituseks ütles, et ta tegi seda lihtsalt piima puudusel. Ei ole raske aru saada, et leibkonnas, kus kasvas neli poega oli toiduga keeruline. Nii oli piim neile oluliseks toiduaineks. Tegelikult mõisteti ju Hilda süüdi soovi eest poegade eest hoolitseda ja neid pisutki korralikumalt toita.
Hilda selgitused kohut ei veennud. Mustvee jaoskonna rahvakohtu otsusega 24. jaanuarist 1950.a. mõisteti Hilda süüdi ja vastavalt VNFSV KrK § 62 lg 2 järgi määrati talle 1 aasta ja 6 kuud vangistust ilma õiguste kaotuseta ja ilma vara konfiskeerimiseta. Karistust saadeti ta kandma Valga vanglasse ning karistuse kandmist loeti alates arreteerimisest 7. jaanuaril 1950.a..
Mustvee kohtu otsuses oli ka võimalus viie päeva jooksul ENSV Ülemkohtule edasikaebus esitada. Hilda kasutas seda võimalust ja 14. veebruaril 1950.a. arutas ENSV Ülemkohtu Kriminaalasjade Kohtukolleegium Hilda Jürgensoni süüdistust kassatsiooni korras. Mustvee jaoskonna rahvakohtu otsus 24. jaanuarist 1950.a. jäi jõusse.
Hilda vabanes vanglast 1951.a. keskel. Vabanemise järel elas ta mõnda aega Mihkli naabruses Tammistus. Kui Mihkel sai kooli poolt elamiseks endise Eestaiva talukoha, siis ema Hilda asus elama naabertalu, Tagataiva, ärklituppa. Talukohad oli kuulunud vendadele Jaan ja Jüri Paap’idele, kes aga selleks ajaks juba ära olid küüditatud. Hiljem kolis Hilda juba Juhani juurde Jägalasse. Hilda sureb 28. mail 1980.a. ja maetakse 31. mail Jõelähtme kiriku surnuaeda. Hilda rehabiliteeritakse ja 29.08.1990.a. väljastab ENSV Ülemkohus Hilda Jürgensoni rehabiliteerimistõendi (11-1515).
Saare põllumajandusühistu kasutas Saaressepa elumaja kontorina kuni likvideerimiseni 1950.a.. Juba 22. novembril 1948.a. otsustatakse kokku kutsuda ühistu üldkoosolek, et kui kohalik kolhoos saab moodustatud, siis ühismajand tasuta juba kolhoosile üle anda. Nii lihtsalt asjad siiski ei läinud ja alles 4. juunil saabub selgus. Seoses piima vähesusega otsustatakse Saare Põllumajandusühistu liita Kääpa Põllumajandusühistuga. Saare PÜ-st järele jäänud masinad antakse 13. juulil 1950.a. aga üle Palamuse Masina-Traktori Jaamale.
Edasi jäi elumaja juba peale kolhooside ühinemist Lembitu kolhoosi bilanssi ja seisis ilmselt tühjana kuni 1974.a.. Siis müüdi see kodanik Olgo Ilmarile, kes omakorda müüs elumaja 1976.a. edasi Elfride Kuusik’ule. Ostu-müügi lepingus seisis mõlemal korral ainult elumaja. Tagastamisel, 1989.a., loeti majavalduse koosseisu elumaja, saun-kuur ja kuur, mille tagastamine seoses nn heauskse omaniku kätte sattumise tõttu, oli muust maast ja hoonetest erinevalt, komplitseeritud. Tagastamisega tegeles juba Hermann’i poeg Ado, kelle järeltulijad suutsid ka elumaja tagasi saada ning kes Saaressepal tänaseni põllumajandusega tegelevad.