(8. põlvkond)
Oswald Jürgenson sündis Veski talus Juhani ja Emilie teise pojana 28. septembril 1890.a.. Lapsepõlv möödus isatalus ja esimesed kooliaastad möödusid Kudina algkoolis.
Edasi järgnes Tartu kaubanduskool, kus Oswald omandas raamatupidaja kutse. Oma opteerumise kohta täidetud küsimuslehel ütleb Oswald lõpetatud kooliks Kommertskooli. Sarnase nimega oli kool ametlikult aastatel 1923 – 1924. Aastatel 1910 – 1923 oli kooli nimeks ametlikult Tartu Kaubanduskool. Igatahes omandas ta selles koolis raamatupidaja kutse.
Kahekümne aastasena otsustas Oswald Venemaale tööd ja õnne otsima minna. Kellelt ja kuidas ta informatsiooni selleks kogus või sai, teada ei ole, aga 1910.a. reisis ta Moskvasse. Seal läbis ta esmalt nn üldise hariduse kursused (“Oбщеобразовательные Kурсы”). Mida ta Moskvas kokku siis kuus aastat tegi, pole täpselt teada, aga 1916. aastal siirdus ta Moskvast Aserbaidžaani pealinna Bakuusse, kus ta asus elama Zinovjevi tänavale, majja nr 6 korterisse 1. Tööle asus ta aktsiaseltsis „Elektri Jõud“ („Электрическая Сила“) raamatupidajana. Peale nõukogude võimu kehtestamist aktsiaselts natsionaliseeriti ning viidi Aserbaidžaani Naftakomitee alluvusse, kus nimetati ümber Elektrotehniliste Rajatiste Valitsuseks (“Управление Электротехнических Сооружений”). Seal töötas Oswald kuni Eestisse opteerumiseni.
Bakuus oli selleks ajaks välja kujunenud eestlaste kogukond, milline kohalikus elus agaralt kaas lõi. Nii oli kohalikel eestlastel juba 1910.a. loodud Bakuu Eesti Selts. Ehk olid just selle ringkonna inimesed need, kes noorele Oswaldile nõu Bakuusse asuda andsid. Igatahes 1916.a. 28. veebruaril toimunud Bakuu Eesti Seltsi korraline peakoosolek võttis Oswald Jürgensoni ühehäälselt vastu seltsi liikmeks. Tema soovitajateks olid hr-d Thomson ja Puur. Samal koosolekul valiti Oswald 17 häälega seltsi eestseisuse liikmeks.
Oswaldi üks soovitajatest, Robert Puur, oli Bakuusse asunud juba 1905.a. juulis. Ta juhatas suuri naftatööstuse ettevõtteid ja alates 1916.a. omandas ta oma naftatööstuse. Just teda esitasid kohalikud eestlased Eesti iseseisvumise järel kui võimalikku Eesti konsulit noorele riigi võimule. Robert Puur mängis olulist rolli, et eestlastel Bakuus avanes võimalus 1920.a. vastavalt Tartu Rahulepingule iseseisvunud kodumaale opteerumist alustada. Seda võimalust kasutas ka vanalell Oswald. Kuid sellest allpool.
Oswald lõi Bakuu Eesti seltsi tegevuses aktiivselt kaasa. Veel 1916.a. 19. märtsi seltsi peakoosolekul kinnitati ta ühehäälselt seltsi kirjatoimetajaks. Samasse ametisse kinnitati ta ka 1917.a.. Vastavalt põhikirjale valiti seltsile igal aastal uued juhtorganite liikmed ja asjaajajad. Ja nii valiti Oswald seltsi eestseisuse liikmeks ka 1918.a., 1919.a. ja 1920.a..
Bakuu Eesti Selts oli aktiivne nii kohalikus elus kaasalöömisel kui tundis huvi ka maailmas ja eriti kodumaal toimuva vastu. Selles kõiges lõi ka Oswald aktiivselt kaasa. Ta oli Bakuu Eesti Seltsi esindajaks ka kohalikes valitsusringkondades, kuuludes Bakuu linna Täitevkomiteesse.
Huvitav on märkida, et Oswald lõi kaasa ka Bakuus loodud näitetrupi tegevuses. Nii toimus 26. märtsil 1916.a. Bakuu Poola majas draamaetendus, kus mängiti Heino Anto kolmevaatuselist näidendit „Kui torm vaikib“. Selles mängis Oswald kihelkonna arsti Peetersit. Ühiselt aidati aga ka uusi Bakuusse saabujaid ja toetati neid, kellega mingi õnnetus juhtus.
Bakuus leidis Oswald eluaseme kohaliku tankeri kapten Birsgal’i korteris. Mingil ajal olla Oswald haigestunud malaariasse, mispeale kapteni tütar Ella Wilhelmine teda tohterdada võttis. Kuidas asjalood kulgesid, pole teada, aga vanalelle tervenemine päädis tema põetajaperre koduväiks saamisega. Noored abiellusid Bakuus, kohalikus luteri kirikus, 2. mail 1919.a.
Bakuus valmis Oswaldil maal oma emapoolsest vanaisast Johan Friedrich Kymmenthal’ist. Ise on ta selle maali valmimise oma kogumikus Esiwanemad I dateerinud aastaga 1916.
1916.a. 26. novembril väljastati Oswaldile Kudina Vallavalitsusest tähtajatu pass (nr 483). Miskipärast on passi märgitud väljastamise kuupäevana 26. november, ehkki Kudina Vallavalitsuse passiregistri alfabeedis on kuupäevaks 25.. Ajale vastavalt oli pass varustatud tsaaririigi vapiga, mis tähendas, et tegemist oli just selle riigi alamaga. Pass ise osutus aga vanalellele vajalikuks, et oma elamist Bakuus sisse sättida. Vajalikuks osutus pass ka siis kui hiljem juba hakati ajama Eesti Vabariiki opteerumise dokumente.
23. aprillil 1917.a. tuli kokku Bakuu Eesti Seltsi erakorraline peakoosolek selleks, et arutada muuhulgas kolme küsimust: 1) tulevase riigikorra küsimust ja kodumaa autonoomiat, 2) seisukoha võtmist Ajutise Valitsuse vastu ja Venemaa Revolutsiooni kohta ning 3) sõja ja rahu küsimust. Neis punktides leidis koosolek, et nende küsimuste üleüldist tähtsust arvestades tuleb neid arutada laiemas ringis kui seda on seltsi peakoosolek. Ja nii otsustas koosolek neid küsimusi omaette mitte arutada vaid edastada need Bakuu Eestlaste koosolekule.
Peale pöördelisi sündmusi Eestimaal hakkasid Bakuu eestlaste hulgas 1920.a. asjad samuti liikuma.
7. veebruaril saatsid Eesti Rahva Nõukogu esimehed Tifilisi’s ja Bakuus, Johan Kirkmann ja Robert Puur Eesti Vabariigi Valitsuse esimehele Tallinnasse telegrammi. Selles tervitati noort vabariiki suure võidu puhul. Senini toiminud olukord, kus vabariiki esindasid Gruusias ja Aserbaidžaanis Eesti Rahva Nõukogud, soovitati asendada ametlike diplomaatiliste esindajatega, millised Eesti Vabariigi Valitsuse poolt ametlikult ametisse määrataks. Samas oodatakse Eesti valitsuse poolt ühenduse loomist, et aidata soovijatel kodumaale tagasitulekut korraldada.
Sellele telegrammile vastust paraku ei saadud ja sama aasta 3. aprillil pöördumist korratakse. Seekord saadetakse kiri, milles varasemas telegrammis toodud ettepanekuid korratakse. Kirjas tehakse aga ka juba omapoolne ettepanek võimaliku konsuli isiku osas. Pakutakse välja, et seda ametit saaks väärikalt täita 15 aastat Bakuus elanud seltskonnategelane, naftatööstuse omanik, Robert Puur. Samuti tuuakse ära põhjused, miks suur osa isikuid tahaks viivitamata Eestisse tagasi asuda kuid paluvad selles osas Eesti riigi abi. Kirjale kirjutas muude hulgas alla ka Eesti Rahva Nõukogu liige Oswald Jürgenson.
1920.a. mais sõidabki Robert Puur Bakuu Eesti Rahva Nõukogu poolt lähetatuna Revelisse (Tallinnasse), et lahendada juba konkreetselt Aserbaidžaanis asuvate eestlaste võimaliku ümberasumisega seonduvaid probleeme.
Nii hakkasid muude eestlastega koos Eestisse naasmist planeerima ka Oswald ja tema noor naine Ella – Wilhelmine.
1918.a. 28. juulil väljastas Bakuu Eesti Seltsi eestseisus Oswaldile tõendi, et tema rahvuse järgi eestlane on. Sellele tuginedes väljastas 24. aprillil 1920.a. juba Bakuu Eesti Rahva Nõukogu Oswaldile kui Eesti Vabariigi kodanikule, tunnistuse. Viimane väljastati talle tõendina passi asemel. Selle järgi oli Oswald juba naisemees ja tema juures elas naine Ella. Nende dokumentide alusel sai Oswald juba asuda vormistama dokumente opteerumaks kodumaale vastavalt Tartu Rahulepingule. Ehkki Oswaldile oli väljastatud dokument kui Eesti Vabariigi kodanikule, tuli opteerumise läbi tal siiski kodakondsust taotleda ja vastavad dokumendid vormistada.
10. detsembril 1920.a. täidab Oswald opteerumiseks vajaliku ja üsna põhjaliku küsitluslehe. Selle kohaselt on temaga koos Eestisse ümber asumas ka naine Ella Wilhelmine. Oswald kavatseb tööle asuda Tallinnasse. Tema taotlus rahuldatakse ja 14. detsembril 1920.a. väljastatakse talle pass nr 62 ning samast kuupäevast ka aastase kehtivuse viisa sõiduks Eestisse. Viisa väljastamisel märgiti temaga koos sõitjana naine, kahekümne kuue aastane Ella.
Et Oswald oli opteerumiseks vajalike dokumentide valmimise ajal ja väljasõidu viisa saades veel ametis, siis ilmselt ei tulnud tema kohene lahkumine kõne alla. Eespool kirjeldatud Elektrotehniliste Rajatiste Valitsuses vormilistati ta aktsiaseltsi natsionaliseerimise järel, tööle 15. juunil 1920.a.. Tema töö jätkus kuni 24. märtsini 1921.a., mil ta lahkus töölt omal soovil seoses väljasõiduga välismaale. Töökohast anti Oswaldile kaasa igati positiivne soovituskiri. Kas seda Eestis millekski kasutada sai, kosta ei oska. Igatahes kiri ise on alles tänaseni.
Eestisse jõudsid Oswald ja Ella täpselt oma teise pulma aastapäeva tähistamise ajaks, 2. mail 1921.a.. Selle kohta avaldas nupukese ka Päewaleht, nr. 123. 12. mai 1921.a. numbris seisab, et „2. mail jõudsid Wenemaalt Narwa karantiini 37 opteeritud Eesti kodanikku: …; Oswald Jürgenson naisega, raamatupidaja, Kuldina w; … .”. Kuis ajaleht Kaja nr 116, 7. mail 1925.a. kirjutas, siis “Pidid karantiinis nõuetawa aja terwislise jävelwalwe all wiibima 1920. ja 1921.a. kõik, wäljaarwatud ainult diplomaatiliste passidega warustatud isikud”.
Samas ajalehes Kaja kirjutatakse, et “Riigi statistika keskbüroo andmetel tuli Eestisse optante: 1920. aastal 14,909 inimest, 1921. ~ 15,866, 1922. 5,380, 1923. 1,423 inimest. Kokku 37,578 inimest. Seega on nelja aasta jooksul Eesti elanikkude arw optantide wõrra suurenenud. See on õieti suur arw rahwast meie riigi elanikkude arwuga wõrreldes. Sellele mitmekümnetuhandelisele hulgale on Eesti pidanud tööd ja leiba andma. Peale optantide tulid Narwa karantiini kaudu Wenemaalt Eestise: sõjapõgenejaid 1920. a. 3,907 inimest. 1921. a. 512 inimest, 1922. a. 500 inimest, 1923. a. 154 inimest.“
Narva karantiinis tuli kokku saabuvatel optantidel üldjuhul veeta kaks nädalat, st 14 päeva. Lisaks kõigele oli siseministri määrusega nr 0238, sama aasta 18. jaanuarist ja milline jõustus järgmisel päeval, st 19. jaanuaril, muudetud senini kehtinud määrust karantiini maksude kohta. Karantiinis olijatele pandi kohustus ülalpidamise kuludeks sellest ajast alates maksta 60 marka iga karantiinis veedetud päeva eest ja seda iga isiku kohta.
Oswald ja Ella said seega Narva karantiinist välja kusagil 16. mai paiku. Edasi viis tee neid juba Tallinnasse. Oswald sai Tallinas töödpearaamatupidajana vastloodud a/s „Eesti Turbatööstused“. Aasta pärast siirdus ta juba a/s „Eesti Fosforiit“ prokurist – asjaajajaks.
Isikutunnistus väljastati Oswaldile ja tema naisele Ella’le politsei 5. jaoskonna ülema poolt 31. augustil 1921.a. Isikutunnistuse väljastamise kontsule oli Ella kohta märge, et tegemist on üliõpilasega.
Tallinnasse asumise järel asusid Oswald ja Ella elama Tallinna vanalinna, aadressile Lai tänav maja 39/41 korter 3. Tegemist oli kolmetoalise, keskkütte ja vannitoaga korteriga. Elamine asus Oswaldi poja Reinhard’i mälestuste järgi maja õue viiva kangialuse vastas oleva sissekäigu teisel korrusel. Korter oli kinnistu Laboratooriumi tänava poolsel küljel, kust ka nimetatud tänavale sai minna ja mis kvartalit teisest küljest piirab. Sestap ka tihti kõneldakse elamisest Laboratooriumi tänaval. 20. septembri 1928.a. aadressilehe kohaselt on Oswald’i leibkonna elukohaks märgitud ametlikult siiski Lai tänav 39/41.
Laia tänava teisel korrusel elades sündis 2. oktoobril 1925.a. perre esimene laps, poeg Reinhard. Teine laps, tütar Dagmar, sündis samuti ajal, mil pere Laial tänaval elas. Dagmar (Dagi) sündis 17. okroobril 1928.a.. Peale taasiseseisvumist asus hoones, kus Oswaldi pere elas, maaelu ministeerium.
1931.a. kolis pere Nõmmele, Pärnu mnt 52 – Pikk (praegune Sihi tn) 10. See elukoht saab ajutiseks, kuni Oswald ehitab perele Nõmmele uue korraliku elumaja. Lisaks maja ehitamisele, visandas Oswald ise ka mööbli tarvis jooniseid. Nii on säilinud söögitoa garnituurist kummuti visand mõõtkavas 1:10. Garnituuri kuuluvad veel lahtikäiv söögilaud ja kaheksa tooli, milliste kohta aga jooniseid ei ole leidnud.
Kummuti joonisele on ilmselt Reinhard (2002?) kirjutanud, et joonise on teinud Oswald 1922.a. ja Rahumäele Pärnu mnt 52/Pikk 10 elamise tarvis. Märkuse kohaselt liikus see söögitoa garnituur Maasika tänavalt Veskile. Toimuma pidi see peale Ottomar Maddisoni surma 1959.a..
Veskil see mööbel paraku lagunes kuni enamus sellest kasutuskõlbmatuna aidas seisis. Garnituur õnnestus päästa ning nüüd asub see restaureerituna minu Tõravere elamise söögitoas.
1. novembril 1934.a. omandabki Oswald 1000 krooni eest kinnistu Nõmmel, Pikk tn (praegune Sihi tn) 67 – Seene 24. Sinna hakkas ta pere tarvis uut elumaja projekteerima.
Maja sai igati suursugune. 1935 dets./1936 jaan. avatud Hüpoteegipanga laenutoimiku järgi oli tegemist igati kaasaegse majaga. Elamu oli kivist, tsingitud plekist katusega. Keldrikorrus on tervikuna paekivist, millest pooled ruumid on krohvitud. Keldri maapealne osa on puhtast, poolklombitud paest. Maa-alune osa on krohvitud ning pigitatud veekindlaks. Keldrikorrusel asub pesuköök, 2 ruumi küttepuudele, töötuba, pesukuivatuse ruum, toiduainete sahver, talvise liiva panipaik ja ka ruumid „pööningu koli“ tarvis.
Elukorrused on laotud puhta vuugiga silikaadist. Seina õhuvahe on täidetud šlakiga. Seinte paksus on koos sisemise krohviga 49 cm. Sisemised seinad on tuhakivist. Kõik eluruumid on krohvitud. Ahjud majas on värvilistest, osalt ka valgetest glasuuritud pottidest. Elutoas on ahi kaminaga. Kahes elutoas on parkettpõrand ning trepid on paekivist. Kokku on majas 5 tuba, millele lisanduvad köök, teenija tuba, eeskoda ja vannituba. Terve maja on varustatud elektri valgusega ja puhta- ning musta vee torustikuga ühes imbkaevudega. Maja ehitamisel on jäetud võimalus välja ehitada ka teine korrus ning garaaž. Kogu maja on varustatud ventilatsiooniga.
Teine korrus jäi esialgu välja ehitamata kuid sellele vaatamata kolis Oswaldi pere 1936.a. kevadel vastvalminud majja.
Uus elamine sai avar. Kummalgi lapsel oli oma tuba. Lisaks eraldi vanemate magamistuba, söögituba, kaminaga võõrastetuba, vannituba, köök ja WC, viimane esialgu ilma veeta siiski. Majas oli ka omaette teenijate tuba ja suur ning avar esik. Esikus, söögitoas ja võõrastetoas oli parkett põrand. Mujal tubades olid lakitud lauast põrandad ning köögis linoleumist põrandakate.
Majas oli välja ehitatud kohalik veevärk. Maja keldris oli kaev ja sellest tuli pumbata käsipumbaga vesi pööningul asuvasse paaki, millest siis see juba kööki ja vannitubadesse jõudis. Sarnane lahendus ei olnud majas kaua. 1937/38 rajati Valdeku ja Vabadus pst nurgale kaasaegne survepaagiga puurkaev, millest siis veetoru ka Oswaldi pere uude majja toodi. Lõppes tüütu vee pumpamine ning nüüd sai ka WC oma täisõigustesse, st sinna sai ka vesi sisse.
Elamise kütmiseks oli majas kaks ahju. Kuna toona oli moes nn turbast pätsidega kütmine, siis sellest tekkis palju tuhka. Tuha tarvis oli iga ahju alla ehitatud tuharestiga lõõr, mis korstna jalga mööda tuha keldrisse suunas, kust seda siis kord aastas välja veeti.
Juba 1935.a. oli Oswaldi hakanud vaevama kõhuhaigus. Selle diagnoosimine venis üle aasta ja 36-l aastal diagnoositi tal soolevähk. Võimalikuks röntgenraviks oli Oswald juba liiga nõrk. 1937.a. septembrist pärineb pilt, kus Oswald on koos poja Reinhard’i ja tütre Dagmar’iga. Pilt on tehtud nende uue maja terrassil. Tõenäoliselt on see viimaseid pilte Oswaldist koos lastega.
11. märtsil 1938.a. on Oswaldi tervis juba sedavõrd halb ja palavik kõrge, et arst otsustas ta haiglasse viia. Seal on pidev järelevaatus ja vajadusel saab kiiresti abi. Oswaldi viimased päevad haiglas ei olnud kerged. Samuti oli tema haigus, põetamine ja surm raskeks katsumuseks Ella’le.
Mida see kõik Oswaldi naisele tähendas ja kuidas ta seda läbi elas, saab aimu kui lugeda Ella kirju, millised on kirjutatud vastavalt ca 2 kuud enne Oswaldi surma, paar päeva peale matuseid ja ca poolteist kuud peale surma. Esimene ja kolmas kiri on adresseeritud minu vanaemale, Oswaldi vanema venna Ottomari naisele, Elise – Rosaliele. Teine kiri on adresseeritud vanaemale, ehk siis Ella ämmale, Emiliele. Kui esimene kiri on algselt kirjutatud vene keeles ja minu poolt (KJ) tõlgitud, siis ülejäänud kaks on eesti keeles ja nende kirjaviis on muutmata.
1938.a. 8. juunil Oswald sureb soolevähki ja ta maetakse 10. juunil Hiiu kalmistule.
Millal Oswald Jürgensonide perekonnaloo uurimisega alustas, ei ole teada. Küll aga sai ta selle esimese osa – Esiwanemad I, kaante vahele 1930.a.. Selle eessõna on dateerinud 8. aprilliga 1930.a. ja pühendab ta kirjutise isa surmapäeval just oma isale Juhanile.
Oswald kavandas alustatut jätkata kuid Suurel Arhitektil olid teised plaanid. Plaan perekonnaloo teist osa oma isa, minu vanavanaisa Juhani, elulooga alustada, jäigi realiseerimata. Sellele vaatamata tegi Oswald vähem kui kümne aastaga ära suure ja tähelepanuväärse töö meie perekonnaloo uurimisel, mis kindlasti jätkamist väärib.
Ella – Wilhelmine (Birsgal) Jürgenson sündis 29. (30.) märtsil 1894.a. Bakuus. Peale kohaliku Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist õppis ta raamatupidamise kursustel ja töötas hiljem ka raamatupidajana. Tal oli kaks venda – Otto ja Wilhelm (Willy) ja kaks õde – Lucy ja Vera. Ella oli õdedest – vendadest vanim.
Ella isa, Vilhelmi, kohta on teada, et ta olevat pärit Lätimaalt, Valmiera lähistelt. Ta oli tanklaeva „Ivan Prokofjev“ kapten ning vedas üle Kaspia mere naftat. Sellest ka asjaolu, et Ella Bakuus sündis, kus siis nende pere ka elas.
Ella ema oli rahvuselt sakslane. Ta olevat käinud Oswaldi peret ajal, mil nad Laial tänaval elasid, ka väisamas (pilt, kus Rein veel oma sõnade järgi alla poole-meetri-mees on).
Tallinnas oli Ella kodune ning tööl ei käinud. Koduseid asju aitas toimetada teenija Marie. Peale Oswaldi surma 1938.a. juunis läks perel elu keeruliseks. Reinhard meenutab:”Ema eesti keele oskus oli kehvake ja ta oli senini kodune olnud. Ema raamatupidaja kutse ei võimaldanud pere ülalpidamiseks piisavat palka pakkuvat tööd. Elu läks raskeks”.
Lesk Ella ja lapsed, Reinhard ning Dagmar, omandasid seadusjärgsete pärijatena vastvalminud maja Nõmmel. Ella ehitas selle peale mehe surma lõpuni. Maja sai Nõmme linna arhitektina tuntud Friedrich Wendach’i projekti järgi teise korruse.
Teisele korrusele ehitati välja kahe- ja kolmetoaline korter, millest esimesse Ella lastega kolis ja teised korterid, teise korruse kolmetoalise ja esimese korruse viietoalise, välja üüris. Teise korruse ehitamise ajal elas Ella lastega majas sees.
Valminud majas loodeti üürituludest sedavõrd teenida, et pere saanuks ära elada kuid saabunud nõukogude võim tõmbas kõigile plaanidele kriipsu peale. Õnneks jäi maja 1940.a. küll napilt natsionaliseerimata kuid nõukogude võimu poolt ettemääratud üüridega majandamine oli enam kui problemaatiline. Maja ei tohtinud omanikule tulu teenida.
1941.a. juuniküüditamine õnneks peret ja selle liikmeid ei puudutanud. Lõpuks ei jäänud aga muud üle kui Ella asus tööle tehase „Orto“ esinduskaupluse raamatupidajana.
Niimoodi möödus Ella ja tema laste elu sõjaajal, mil saksa võim maad okupeeris. 1942.a. juunikuu lõpust kuni augusti keskpaigani veetis Ella oma lahkunud mehe lapsepõlve kodus Veskil. Et Oswaldi ema oli selleks ajaks samuti lahkunud, siis olid tema kaaslasteks just mehe vend ja vennanaine. Kas see oli nende esimene kohtumine peale Oswaldi surma, pole teada. Aga suure tõenäosusega see just nii oli. Ilmselt veedeti aeg Veskil meenutustega möödanikust. Kas Ella ka Veski rahvale midagi oma tuleviku plaanidest kõneleda oskas ja tihkas, teada enam ei saa. Tõenäoliselt just sellel ajal kohtus Ella aga Ottomar Maddisoniga. Mehega, kellega ta otsustas oma edasise elusaatuse siduda.
Ottomari esimene naine, Marie Hermine (Vannary) Maddison, sündis 12. oktoobril 1876.a. Tallinnas. Ottomari ja Marie esimene laps, Ilse–Niina, sündis 11. novembril 1910.a. Peterburis. Ilse–Niina suri noorelt, 2. novembril 1919.a. Rakveres ja on maetud Rakvere luteri koguduse kalmistule. Teine tütar, Erik-Lydia, sündis 11. novembril 1913.a., samuti Peterburis. 1944.a. juunis sai Marie Hermine autoõnnetuses surma ning Ottomar jäi tütrega üksi.
Ella ja Ottomar abiellusid 1944.a., ning asusid elama Ottomari Maasika tänava majja nr 7, Tallinnas.
Sõja lõppedes ja nõukogude võimu taastamise järel oli selge kuhu ja kuidas tuuled pöörduvad. Targa inimesena püüdis Ottomar toimuvat ennetada ja kutsus oma majja nö allüürnikuks tehnikaülikoolist ühe üliõpilase, kes punaväes teeninuna oli peale sõda ülikoolis õpinguid alustanud.
Maasika tn maja rekvireerimise järel 1949.a. oli teisel korrusel juba asukas olemas. Ottomari perele jäeti kasutamiseks esimese korruse korter. Ilmselt oli Ottomar Maddison nõukogude võimule kõrghariduses siiski sedavõrd vajalik, et perekonda ei represseeritud.
Ottomar Maddisoni maine teekond sai otsa 1959.a. Ella elas esimese korruse korteris veel mõni aasta peale Ottomari surma. Ella poeg esimesest abielust, Reinhard ja tema naine Helga kasutasid Pärnu maanteel (endine nn hambaarstide majas) ühiskorteris kahte tuba ja kööki. Olusid arvestades vahetati 1963.a. mais Ella Maasika tänava korter ja Pärnu mnt ühiskorteri osa. Ella asus Pärnu maanteele ja Reinhardi pere kolis Maasika tänavale.
Ella elas selles ühiskorteris kuni oma surmani 1972.a. 19. augustil. Tal diagnoositi kopsuvähk juba 1971.a. ja see ta hauda viibki. 23. augustil maeti Ella Metsakalmistule oma teise mehe, Ottomar Maddisoni, kõrvale.
Ottomar Julius Martin Maddison (valdavalt Enno Soonurm’e ettekande põhjal)
Ottomar Julius Martin Maddison sündis 19. märtsil 1879 Tallinnas. Isa Aleksander teenis leiba kingsepana.
1895 lõpetas ta Tallinna Katariina II Linnakooli ja 1899 Tallinna Peetri Reaalkooli (Tallinna Reaalgümnaasium). Edasi tuli Peterburi Metsainstituuti, kuhu Ottomar võeti vastu ilma eksamiteta. Samal suvel üritas ta võistluseksamitega pääseda tolle aja kuulsaimasse tehnikakõrgkooli – Keiser Aleksander I nimelisse Peterburi Teedeinseneride Instituuti. See õnnestus ja instituudi lõpetas Ottomar Maddison 1906.a. teedeinseneri diplomi ja kuldmedaliga (maxime cum laude). Tema nimi kanti kooli marmortahvlile kuulsate sillaehitajate ja ehitusmehaanikute nimede kõrvale.
Kolm järgmist aastat töötas Maddison Peterburi trammiliinide ehituskomitee sillaosakonnas konstruktorina.
1909.a. asus Ottomar Maddison tööle Teedeministeeriumi Inseneride Nõukokku, kuhu oli koondunud tollane Venemaa sillaehitajate eliit. Peagi valiti ta ministeeriumi sillakomisjoni liikmeks, hiljem ka rööbaste ja tunnelite komisjoni liikmeks. Ta oli nõukogu sekretär ja hiljem titulaarnõunik. 1908 kutsuti Maddison Peterburi Teedeinstituudi (PTI) õppejõuks.
1910–1916 õpetas ta ehitusstaatikat Peterburi Polütehnilises Instituudis. 1918.a. ilmus monograafia sillasammaste vundamentide püsivusest homogeenses pinnases. Lühikese ajaga valmis Ottomar Maddisonil doktoriväitekiri ja 27. oktoobril 1918 sai temast inseneriteaduste doktor. Tema loometegevust hinnati riiklike autasudega: 1913 Püha Stanislavi 3. järgu orden ja 1915 Püha Anna 3. järgu orden.
Esimese maailmasõja ajal uute sildade projekteerimine rauges ja Ottomar Maddison keskendus pedagoogilisele tööle. 1918 valiti ta PTI sildade professoriks, 1919 õppeprorektoriks ja 1920 ühtlasi tugevuslabori juhatajaks. 1921. aasta kevadel pöördus suurte kogemuste ja teadmistega insener ning pedagoog tagasi Tallinna. Eesti kitsad olud ei võimaldanud sildade projekteerimist-ehitamist endises ulatuses, kuid Narva jõe raudteesild, mis hävis Teises maailmasõjas, on täiesti võrreldav tema varem projekteeritud sildadega. 1930 projekteeris Maddison Tartu–Petseri raudtee raudbetoonkaarsillad Ahja ja Võhandu jõele. Need olid esimesed kaarsillad Eesti raudteel.
Maddison asus Tallinna Tehnikumi (TT) õppejõuks 1921. aasta sügisel, kui õppeasutus oli veel välja kujunemata. Valitses üldine arvamus, et Eestis on tehnikakõrghariduse korraldamine võimatu, selle saamiseks tuleb noored saata välismaa ülikoolidesse. Nende seisukohtade vastu astus Maddison korduvalt ja ägedalt välja. Ta avaldas ajalehes “Kaja” teravas toonis avaliku kirja Riigikogu esimehele Jaan Tõnissonile, milles ägedalt protesteeris Tallinna Tehnikumi õppetegevuse halvustamise vastu. “Päevalehes” tõestab ta, et Tallinna Tehnikumi laborite sisustus ja õppetöö tase vastavad täielikult kõrgkooli tasemele ja aeg on küps tehnikakõrgkooli loomiseks – TT on de jure veel tehnikum, kuid de facto juba ülikool. Tüli olla sedavõrd suureks ja teravaks paisunud, et Riigikogu esimees isiklikult tehnikumi asja klaarima läks. Tollest ajast pärineb ka foto, millel koos Jaan Tõnissoni’ga teine teisel pool istuvad tehnikumi rektor Herman Reimer ja Ottomar Maddison.
Pärast tehnikateaduskonna paariaastast eksisteerimist Tartu Ülikoolis asutati 1936. aastal Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938 nimetati Tallinna Tehnikaülikooliks (nõukogude ajal Tallinna Polütehniline Instituut).
1940 kinnitati professor Maddison Tallinna Tehnikaülikooli ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateedri juhatajaks, kellena töötas kuni kateedrite reorganiseerimiseni 1949. Aastatel 1944–1947 oli ta ühtlasi ehitus- ja mehaanikateaduskonna dekaan.
Peale nõukogude vägede sissetulekut esitas J.-V. Barbarus Ottomar Maddisoni kandidatuuri Zdanovile kui võimaliku sideministrit uues, nõukogudemeelses Eesti NSV valitsuses. Võib ainult oletada, miks Vares Barbarus seda tegi. Ilmselt tugines ta oletusele, et pikalt Venemaal töötanud ja tegutsenud ning seal tuntud insenerina on Ottomar Maddisoni kandidatuur Moskvale meelepärane. Läks aga vastupidi. Koos Aleksander Warmaga välisministriks või saadikuks Moskvasse ja Theodor Pool’iga põllumajandusministriks, lükkas Moskva tagasi ka Ottomar Maddisoni kandidatuuri (EESTI 1940 – 1945, lk 30 – 31).
Ulatuslike teadmiste, suure praktika, erakordse töövõime ja nõudlikkuse tõttu oli Ottomar Maddison kuni pensionile minekuni meie tehnikakõrgkooli üks autoriteetsemaid professoreid.
Ottomar Maddisoni on korduvalt tunnustatud riiklike autasudega, seda nii Eesti vabariigi kui ka okupatsioonivõimude poolt: 1930 Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1940 Valgetähe III klassi teenetemärk. 1945 anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus ja 1947 Nõukogude Eesti riiklik preemia. Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamisel 1946 valiti ta selle tegevliikmeks ning füüsika-matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna juhatajaks.
Ottomar Maddison suri 30. jaanuaril 1959 ja maeti 3. veebruaril Metsakalmistule. 1971. aasta jaanuarist on Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurimal auditooriumil Ottomar Maddisoni nimi.