(8. põlvkond)
Ottomar Jürgenson, minu isapoolne vanaisa, sündis Juhani ja Emilie pere esimese pojana 4. aprillil 1889.a. Kudina vallas Arukülas. Olles abiellunud 1886.a. juunis, kolisid Juhan ja Emilie eeldatavasti järgmisel, st 1887.a. tallu elama. Huvitav on siiski asjaolu, et Ottomari sünnisissekandel kirikuraamatusse on sünnikohaks märgitud Kudina vald Aruküla. Teistel vendadel aga vaid Kudina. Kas võis olla, et mõnda aega peale talu omandamist Emilie veel isakodus elas, kuniks Juhan Veskil asju korraldas ja elamist ette valmistas? Seda me täna täpsemalt enam teada ei saa, aga sissekannete järgi võib midagi sellist oletada küll.
Vanaisa esimesed eluaastad möödusidki Veski talus, kus isa kõrvalt talutöid õpiti ning vanima vennana hiljem ka nooremate järele kantseldatud sai.
Alghariduse omandas noor Ottomar Vaidavere külakoolis ja peale seda jätkus tema koolitee juba Maarja – Magdaleena kihelkonnakoolis. Ametlikuks hariduseks jäigi tal kihelkonnakooli lõpetamine, mille järel juba koduses majapidamises edasisi praktilisi teadmisi omandama tuli asuda.
Kui I ilmasõja ajal Ottomar vene sõjaväkke võeti, siis lahkus ta Eestist koos taganevate vene vägedega Venemaale. Ta teenis 3. jalaväe tagavaraväe polgus alamväelasena (sõdurina). 1916.a. vabastati ta armeest tervislikel põhjustel. Ottomarile väljastatakse sõjaväest vabastamise tunnistus, millisel puudub küll väljastamise kuupäev. Miks just selline 3. eksemplar sõjaväelase kätte anti täna enam teada ei saa.
Demobiliseerimise järel otsustas ta jääda elama Uus – Peterhofi, kus elas aadressil Teatri plats 4. Elatas ta ennast aga õpitud ametiga ja seda kohalikus põllumajandusettevõttes põllumajanduse juhatajana. Eestisse opteerumise paberite esitamise ajaks, so maikuus 1920.a., oli vanaisa ettevõttes Uus – Peterhofi Piimakari ametis juhatajana ja seda 3 300.- rublase kuupalgaga.
Elise Rosalie (Haidak) Jürgenson, minu isapoolne vanaema sündis 12. detsembril 1887.a. Tartu linnas. Ta oli mõned aastad Ottomarist vanem. Pärit oli vanaema toonase haldusjaotuse järgi Võrumaalt Põlva kihelkonnast Vana – Koiola vallast, kus tema isapoolsed esivanemad juba mitmeid põlvkondi elanud olid.
Elise Rosalie isa, Michel Haidak, sündis 14. augustil 1849.a. Vana-Koiola vallas Mammastes. Ema, Elts (sünd: Sok) Haidak, sündis 28. jaanuaril 1854.a. Haval.
Elts’i ema, Kristi Sok’u neiupõlve nimi oli Wärnomasing, kelle järeltulijatest kaks mõrvati venelaste poolt 1941.a. Kudina vallamaja juures koos Selma Rätsepaga. Viimast piinati, et leida tema metsa pagenud meest, Erich’it, ja kes samuti mõrvati. Kokku oli mõrvatuid toona 13 ja nende matusest Maarja – Magdaleena kirikust on alles isegi pilt.
Kiriku raamatutest selgus, et Elise Rosaliel oli sündides kaksik, kes paraku ellu ei jäänud. Teda püüti küll ristida, et siis kombekohaselt matta ja ta oli ka kantud juba ristitavate laste registrisse kuid ilmselt ei elanud ta sellenigi ning nii jäi talle nimi panemata ning tal tuli hauda minna ristimata.
Elise Rosaliel oli ka vanem vend Karl ja noorem vend Johannes Nicolai. Karl oli sündinud 21. märtsil 1883.a. ja Johannes Nicolai 23. mail 1895.a.. Vanaema vanema venna Karli kohta midagi täpsemat teada saada ei ole õnnestunud. Lell Evaldi mäletamiste kohaselt oli tema kuulnud juttu sellest kuidas Karl olla veel esimese ilmasõja aegadel hakanud koos sõjakaaslastega Peterburi poole liikuma kuid hiljem temast enam midagi kuulda pole olnud. Ilmselt lõppes tema elutee kusagil sellel teel juhul, kui see kõik sedamoodi oli. Õnneks on säilinud Karlast pilt, mis tehtud Tartus 1911.a.. Selle pildi koos pühade tervitusega saatis ta oma õele Elise Rosalie’le Peterhofi.
Elise Rosalie noorem vend, Johannes Nicolai, elas Veski talust mitte kaugel lõunas, Maarja – Magdaleenas, mida nõukogude ajal ka Järveks nimetati. Ta oli ametilt mööblitisler ning minagi mäletan teda. Käisime isaga nn Maarja – onul ikka külas. Ta oli abielus Aliide Haidakuga. Lapsi neil endal ei olnud. Küll aga kasvatasid nad üles kasupoja, Rein Sulaoja. Viimane töötas aastaid Jõgeval miilitsana ja peale taasiseseisvumist juba politseinikuna.
Johannes Nicolai liitus 30. märtsil 1915.a. vabatahtlikuna tsaari armeega ning sellest ajast on temast alles ka mõningad pildid. Mööbli tislerina valmistas ta õele pulmakingiks magamistoa mööbli, milline tänini Veskil alles on.
Vanaema koduvallast Vana Koiola’st on pärit ka kuulus rahvapärimuse koguja Jakob Hurt, kes sündis 1839.a. ja kellega vanaema Elise Rosalie isa võis teoreetiliselt ka kokku juhtuda ehkki Jakob Hurt temast kümme aastat vanem oli.
Kuidas ja millega seoses vanaema pere Tartusse tuli ei ole teada, aga Elise Rosalie sündimise kohaks on juba Tartu. Nende pere elas Meltsiveski tänaval, milline tänasel päeval Ujula tänava nime kannab.
Elise – Rosalie tädi, An Sok, kes Riias elas, omas kontakte Peterburis. Just tema ilmselt Elisele ka võimaliku töökoha Peterburis leidis. 1907.a. septembris käis vanaema Pauluse koguduse õpetaja juures, et ennast kirikukirjadest maha võtta. Seda põhjendusel, et ta siirdub Peterburi. Peterburis elas vanaema Moika kaldapealsel, majas nr.29 korter 7. Tänasel päeval peaks samas asuma Jaapani keisririigi suursaatkond.
Oma avalduses seoses opteerumisega Eestisse märgib vanaema oma sünniajaks millegipärast 12. veebruari 1887.a.. Millest selline täpselt pooleaastane erisus vajalik oli ei oska täna enam arvata. Samuti on vanaema märkinud Venemaale, Peterburi asumise ajaks opteerumise avalduses 1912.a., samas kui Tartu Pauluse koguduse hingekirjast võttis ta ennast seoses Venemaale asumisega juba 1907.a. maha.
Toonaseid olukordi arvestades võis vanaema Peterburis elatuda koduabilise ametist. Oma ametiks on Elise optsioonitoimikus märkinud õmbleja. Pärast vanaisaga kohtumist ja Peterhofi elama asumist, oli ta tööl kohaliku söögimaja teenijana. Peterburi siirdumiseks oli tõenäoliselt ka võimalus rahaliselt toetada koduseid. Peterburist saadetud kaardilt on lugeda, et tütar oma koduseid rahaliselt toetas ja neile igakuiselt raha saatis.
Tõenäoliselt just Peterburis kohtus Ottomar oma tulevase naise, minu isapoolse vanaema, Elise Rosalie Haidakuga. Millal ja millistel asjaoludel elu neid kokku viis on raske arvata kuid optsiooniavaldused iseseisvasse Eestisse naasmiseks esitasid nad juba koos. Avaldused on dateeritud 31. mai 1920.a. kuupäevaga ja elukohaks on mõlemas avalduses sama aadress, Teatri plats 4 Uus Peterhof. Abielus nad sellel ajal veel ei olnud.
Just Peterhofi aegadest pärineb ka pilt, kus seltskonnast võib ära tunda Ottomari ja Elise Rosalie.
Kui Ottomar ja Elise Rosalie Peterhofis juba kokku elasid, siis peale Eesti iseseisvumist Eestisse opteerumine võtab aega. Kuivõrd Elise ootas selleks ajaks juba oma esimest last, siis ei jää noortel muud üle kui abielu juba Peterhofis vormistada. Nii nad seal 18. juulil 1920.a. ka abielluvad. 10. augustil samal aastal sünnibki neile esimene poeg, minu lell, Osvald, kelle sünnikohaks saabki Peterhof.
27. augusti 1920.a., kuupäevaga saatis Eesti kaitsepolitsei omapoolse arvamuse Ottomari ja Elise Rosalise kohta, mis opteerumist soosiv oli. Eestisse ja koju Veskile jõudsid noored 4. septembril 1922.a.. Viimase kohta on tehtud sissekanne Veski talu nr 40 majaraamatusse, kus tuleku kohaks on märgitud Peterburg. 9. novembril registreeritakse Ottomar Kudina valla sekretäri poolt sisse elukohta Kudina vallas.
14. septembril 1922.a. vormistatakse Ottomar vastselt loodud Eesti Vabariigi Tartu Rahvaväe Komisjonis teenistusse. Sama aasta novembris arvatakse ta aga juba „järelvaatuse“ puhul reservi.
Eestisse asumisega seoses küsiti ankeetides ka kodumaal mõne isiku andmeid, kes oleks optandile nö vastuvõtjaks. Elise märkis selliseks isikuks Tartus Õnne tn 43 elava ema õemehe Jaan Kraavi. Samal aadressil märgib Elise elanud olevat ka enda vanemad, Mihkli ja Elsa. Elise Rosalie opteerumise ajaks oli isa Mihkel juba surnud kuid ema elas veel ja tõenäoliselt samal aadressil. Võib oletada, et ema ei saanud tema tervislikust või muudest asjaoludest johtuvalt, vastuvõtjana üles anda. Vanaisa märkis enda vastuvõtjaks üleaedse, Uuetalu peremehe Jaan Käämeri.
1924.a. Jõuludest pärineb foto, kus kogu pere taaskord koos on. Ilmselt on see ka Ottomari isast, Juhanist, viimane pilt, sest 1925.a. 8. aprillil Veski talu peremees Juhan sureb (pilt Juhani ja Emilie kohta käivas peatükis).
Elise ja Ottomar jäävad elama isatallu, kus Venemaalt saabudes elasid koos veel nii tema isa kui ka ema ja vend Hermann. Isa pärandas Veski talu kahele pojale, Hermannile ja Ottomarile. Kolmas poeg sai nö kooliraha. Lisaks sõlmisid Hermann ja Ottomar omavahel lepingu, mille kohaselt Veski koht jagati. Selle kohta saab lähemalt lugeda osast, kus Juhani ja Emilie elust kirjutatud.
Elu Veskil veereb oma tavalist rada. Lisaks esimesele pojale, Peterhofis sündinud Osvaldile, sünnib 5. veebruaril 1926.a. Ottomari ja Elise Rosalie perre teine poeg, minu isa Aksel. Ning vaid poolteist aastat hiljem, 30. septembril 1927.a. sünnib ka kolmas poeg, Evald.
Toonastest aegadest on tänu vanalell Oswaldile olemas hulk pilte, millel isa Ottomar ja ema Emilie – Rosalie ja perepojad kui ka naabrite, Hermanni pere lapsed. Lisaks on reeglina piltidel ka Oswaldi enda lapsed, Reinhard ja Dagmar.
Nii on Veski elanikest vanalell Oswald’i poolt tehtud piltidest säilinud pilte aastatest 1926 kuni 1934. Pildid on pea kõik tehtud suvel. Ilmselt väisaski Oswald isakodu suviti ja veetis siin siis mõne aja. Võib oletada, et just need suvised ringreisid olid ajad, mil ta perekonnaloo tarvis kirikuid väisas ja sealseid kirikuraamatuid uuris.
1935. aastast läks Oswaldil Tallinnas kiireks. Algas uue maja ehitus. Peale sinna kolimist aga algasid tema tervisehädad. Pole välistatud, et Veskile sõiduks, venna ja ema väisamiseks, tal enam eriti aega ei pruukinud jaguda. Nii katkeb ka tema Veskil tehtud piltide rida.
15. juulil 1939.a. leiab Ottomar talu maadel aarde, mis sama aasta 21. juulil Eesti Rahva Muuseumile ka üle antakse. Meie Veski talu pisike panus eesti rahva kultuuripärandisse.
31. oktoobril 1939.a. sureb Ottomari ema Emilie. Ta maetakse 4. novembril Palamusele, Jürgensonide platsile oma mehe kõrvale.
Nõukogude võimu tulek, sõda, kolhooside loomine ja kõik sellega seonduv jätab kustumatu jälje nii inimestele kui ka majapidamistele.
Sõja aastad möödusid Ottomari perel peamiselt Veskil. Seda pigem rahulikumalt kui tormiliselt. Oli ärevamaid ja vähem ärevaid aegu. Kuidas kujunes konkreetselt poegade, Osvaldi, Akseli ja Evaldi elu, leiab lähemalt käsitlemist nende perekondi puudutavates osades.
Saksa okupatsiooni ajal veetsid mitmed Ottomari lähedased aega ka Veskil. Olid selle põhjusteks siis ärevad sõja aastad või muu, igatahes maal, Veskil oli kindlasti rahulikum. Nii olid tihti Veskil vend Osvaldi tulevane naine, Ellen Kavastust. Samuti venna lapsed, Reinhard ja Dagmar Tallinnast. 1942.a. suvel veetis paar kuud Veskil ka varalahkunud venna Oswaldi lesk Ella.
Traagiliseks kujunes Ottomari venna Hermanni arreteerimine. Hiljem selgub, et juba 1942.a. juulis ta Kirovi oblasti Vjatlagris ka suri. Hermannist ja tema saatusest lähemalt juba selles osas, kus temast ja tema perest juttu.
Nagu enne sõda, nii ka sõja ajal ja peale seda jätkas Ottomar Veski talu majandamist. Põllumajandusmaksud, mis talule määrati sai esimeses lähenduses ära õiendatud. Kuid sõja lõpus, 1945.a., algasid ebameeldivused.
Nõukogude võimu arusaamade järgi kehtestati talude suurusele ülempiirina 30 hektarit. Kui talul rohkem maad kasutuses oli, siis talunik kuulutati „suurmaapidajaks“ ning maa, mis normist enam, rekvireeriti. Nii ka Veski talu puhul.
Tõsi, üks Veski maade võõrandamine toimus juba 11. detsembril 1940.a.. Siis rekvireeriti aktiga nn „riiklikku maatagavarra maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamiseks“ Veski talust 13,26 hektarit. Kui see akt oli vist sõjaga kaotsi läinud ja peale sõda alustati rekvireerimistega uuesti algusest.
1945.a. Kudina valla täitevkomitee protokolliga nr 98, eraldati Veski talu maadest 6,51 hektarit. Ottomar oli kuulutatud suurmaapidajaks ning selle otsusega jäeti talle senisest talust kasutada kokku 30 hektarit. Eraldatud maast anti Gustav Veisman’ile 2 hektarit ja 4,51 hektarit jäeti nö välja andmata. Lisaks maale rekvireeriti majapidamisest ka 200 kg põhku, milline loomasöödaks Aliide Vuks’ile anti.
Sellesse aega jääb ka nähtus, mida toonases Eestis tunti „kotipoistena“. 1946.a. kaotati Nõukogude Liidus raudtee sõidulubade süsteem ja sõit muutus kõigile vabaks. Seepeale olid Eestisse idast tulevad rongid ühtäkki inimesi täis. Rahvasuus „kotipoiste“ nime saanud tulnukaid pani peamiselt liikuma toidupuudus või lausa nälg. Ühed olid näljased inimesed, kes kerjasid või varastasid toiduaineid, ajuti ka röövlitööd ette võttes. Teised olid spekulandid, kes Eesti turuhindadest kallimalt taludes toiduaineid kokku ostes neid välja vedasid ja sellisel moel teenisid suurt vaheltkasu. Ette tuli ka elukutselisi kurjategijaid, milliseid oli Eestis aga juba varemgi.
Hirmutasid „kotipoisid“ ka Virtsa küla ja Veski talu. Ei kuulnud küll konkreetsetest rünnakutest, aga akende külgedel olid veel minu ajal, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel alles plekist aasad, millest iga akna seestpoolt kahe põikpuuga varjata sai. Seda selleks, et ootamatult läbi akna sisse murda ei saaks. Sarnast „rünnakut“ teati „kotipoisse“ olevat kasutanud.
1946 – 1947 aastal oli Veski talus kui majapidamises kirjas kokku neli inimest: Ottomar kui põllupidaja, Elise tema naine, samuti põllupidajana ning pojad Aksel ja Evald. Esimene neist kui Tartu tehnikumi õpilane ja Evald kui Kudina algkooli õpilane.
1948.a. algasid suuremad muudatused. Nõukogude võim oli käivitanud üldise nn kollektiviseerimise, mis oma olemuselt tähendas talumajapidamiste moel või teisel sunniviisilist liitmist kolhoosidesse. Ka Veski talul ei olnud sellest pääsu.1948.a. 20. jaanuaril astus esimesena loodavasse 8. märtsi nimelisse kolhoosi perepoeg Evald.
Veski talu peremees Ottomar püüdis kõigele vaatamata talumajapidamist edasi pidada. Et juba 1945.a. oli talult enam kui kuus hektarit maad rekvireeritud, siis jäi loomade pidamiseks vajaka eelkõige just heinamaast. 1948.a. esines Ottomar Kudina TSN TK ees avaldusega, et saada juurde heinamaad. TK arutas avaldust oma 26. juuni koosolekul ning otsustas „avaldise heinamaa saamiseks jätta rahuldamata põhjusel, et temal on heinamaad küllaldaselt olemas“. Koos põllumajandusmaksudega oli kogu sarnane tegevus suunatud sellele, et talumajapidamisi sundida oma tegevusest loobuma ning ühinema kolhoosidesse loovutades viimastele ka kogu oma majapidamiseks vajaliku elava ja elutu ning liikuva ja liikumatu vara.
Ilmselt ei läinud noorel perepojal – aktivistil kolhoosi propageerimisega Virtsa külas lihtsalt, sest järgmine liige 8. märtsi kolhoosi tegi vastava avalduse alles 12. septembril ja selleks oli Voogla Aksel. Veski talu peremees ja perenaine viidi nii kaugele, et nad tegid avaldused kolhoosi astuda, alles aasta pärast. Ottomar 20. jaanuaril 1949.a. ja Elise 7. märtsil.
Virtsa külaga piirdunud 8. märtsi nimeline kolhoos loodi 1949.a. 15. märtsil. Esimeheks valiti esialgu Gustav Veisman ja aseesimeheks Ottomar Jürgenson. Ottomar sai ametikoha „omades suuri kogemusi suurmajapidamise juhtimisel“.
Kolhoosi astumine tähendas loomulikult seda, et Veski talu peremees loovutas nö “vabatahtlikult” kogu oma vara tasuta loodavale kolhoosile. Üle anti loomad (pull, 2 lehma, 2 lammast, 2 hobust, siga ja mullikas ning 5 kana). Samuti anti üle hooned (heinaküün, ait-laut, rehetuba ja rehealune). Viimane tähendas, et vana Juhani ehitatud talust jäi perele kasutada vaid nn suur köök koos Emilie ruumidega ja maja otsa ehitatud kaks uut kambrit. Üle anti ka kogu seemnevili ja kartul ning loomasööt ja kõik põllutööriistad ning muu inventar. Kõike seda oli toonaste rehkenduste kohaselt 7,440.- rubla väärtuses.
Kolhoosi tegevus ei käivitunud nii kuis nõukogude võim seda eeldas. Kudina valla TSN TK 14. aprilli 1949.a. koosolekul võeti teema üles. Leiti, et esimees Gustav Veisman on „vana ja tööde organiseerimisel saamatu“. Seltsimees Ed. Vadi, „kes oli hinde-ühiskondlustamiskomisjoni (!) esimees, on asunud kolhoosi õõnestamisele seestpoolt“. Kolhoosi aseesimees Ottomar Jürgeson, „omades küll suuri kogemusi suurmajapidamise juhtimisel, praktiliselt edukalt ei tööta“. Samuti heidetakse ette, et „iseloomustavaks näiteks on, et kommunistlik noor sm Jürgenson Evald kolhoosis ei tööta“. Toonast aega arvestades olid sarnased etteheited üsna tõsised.
Kolhoosi 8. märts tegevus hinnati täiesti nõrgaks ja TK esimeest sm Elisson’i kohustati kolhoosis läbi viima kontroll 18. aprilliks, et „kõrvaldada väärnähud ja võtta tarvitusele vastavad abinõud“. Abinõude rakendamise tulemusel valiti 8. märtsi kolhoosi uueks esimeheks naabrimees Rudolf Kuusik, kes alustas selles ametis juba 1. maist 1949.a.. Et tema isiku kontrollimine „organites“ võttis aega, siis ametlikult kinnitati ta sellesse ametisse alles 14. oktoobril 1949.a. Rudolf vabastati ametist seoses kolhooside 8. märts, Võit ja Punane Koit ühinemisega kolhoosiks Uus Tee, 30. märtsil 1950.a. ehkki tuli tal seda ametit täita kuni 1. maini.
Ka Ottomarile tähendasid rakendatud abinõud seda, et kolhoosi aseesimehe ametis ta ei jätkanud. Edaspidi tuli tal täita brigadiri ülesandeid. Selles ametis tuli Ottomaril muude tegemiste hulgas ka tööaegade arvestamisega tegeleda. Sellest tõusis tüli, millist hakati lahendama 28. augusti üldkoosolekul. Et isa abi vajas, siis oli asja klaarima tulnud poeg Aksel Tallinnast, kes koosolekul ka sõna võttis ja üldiselt, uue aja sõnastuses, sotsialistlikust moraalist kolhoosis kõneles. Konkreetselt oli Vilhelmine Veismann süüdistanud Ottomari kui brigadiri normipäevade valesti märkimises. Kui palju selle oli etteheiteid Ottomarile seoses varasemate etteheidetega Gustav Veismann’ile seoses saamatusega kolhoosi juhtida, jääb ilmselt saladuseks. Igatahes selgus, et tegemist oli laimuga ja oma sõnavõtu lõpetuseks tegi Aksel ettepaneku teha avaldus, et esiteatud süüdistus brigadiri vastu on alusetu. Üldkoosolek toetas seda seisukohta. Lisaks sellele teeb Ottomar ise ettepaneku avaldada Vilhelmine Veismannile noomitus. Ka see ettepanek leiab toetust.
1949 – 1950 aastaks oli Veskile, ilmselt siis mitte talusse, sest kogu vara oli antud 8. märtsi kolhoosile, jäänud vaid Ottomar, Elise ja poeg Evald. Aksel oli selleks ajaks juba Tallinnasse Tehnika Ülikooli õppima asunud.
Et vanaisal oli talumajapidamisest Venemaal hea alus all, siis lisaks muudele kohustustele õnnestus tal ennast kolhoosis loomaarstina realiseerida. Viimane talle ka saatuslikuks sai, sest toona lautades kasutatud desinfitseerimise vahendit DDT peeti toona täiesti ohutuks. Alles hiljem selgus, et tegemist oli mürgiga, mis kõige muu hulgas soodustas ka kopsuvähi teket. Tõenäoliselt just see Ottomarile saatuslikuks saigi ja 12. jaanuaril 1963.a. Ottomar sureb. Ta maetakse 19. jaanuaril Palamuse kalmistule, isa ja ema kõrvale.
Et Elise Rosalie elu Veskil lihtsamaks teha, leiti Veskile üürilised. Kolhoosi pere Tamm, isa Arno ja ema Maie, kolisid Veskile 1963.a. veebruaris. Eks nende kohal olek tegi Elisel olemise lihtsamaks kuid siiski kolis ta 1965.a. paiku Tallinnasse Evaldi juurde Lenini pst korterisse, milline selleks ajaks valmis sai. Tänu Tamm’ede perele sai aga Veskile kolhoosi poolt veetud elekter. Juhtus see kusagil kuuekümnendate aastate keskel. Kuni selle ajani oli Veskil ikka petrooleumi lampidega hakkama saadud. Enel ja Maiel sündisid Veskil kaks tütart, Ene ja Taimi. Viimased olid suviti headeks mängukaaslasteks kui Veskil suvevaheaegu veedetud sai.
Tallinnast käis vanaema suvel ikka Veskil, siis kui meie pere seal puhkust veetis. Talvel ning muul ajal oli vanaema aga Tallinnas. 15. juunil 1971.a. sai Elise Rosalie maine teekond otsa ning 19. juunil maeti ta samuti Palamuse kalmistule, abikaasa Ottomari kõrvale.
Üks piinlik seik vajab õiendamist seoses vanaema Elise Rosaliega. Seda, et tema nimi oli Elise Rosalie ja mitte lihtsalt Liisi, sain teada alles siis kui ise perekonnalooga tegelema hakkasin. Nii minu kui kõigi kodakondsete jaoks oli vanaema ikka olnud lihtsalt Liisi. Kuid sellega apsud veel ei lõppenud. Tema neiupõlve nimeks arvati olevat Aidak. Pika otsimise järel jõudsin tõdemuseni, et selle nimega kaugele ei purjeta ja et see ei ole õige. Jõudsin Haidaku nimeni ja asi hakkas hargnema. Kahjuks sai vanaema hauakivile valesti nii eesnimi kui ka neiupõlve nimi. Aga olgu sellega kuis on, vähemalt on teada, mis ja kuidas õige on. Ja see on peamine.